Kui süsteemi hammasrattad hakkavad lömastama liiga paljusid süsteemi liikmeid, tõuseb rahulolematus ja lõpuks ka mäss. Mässu ilmingud ja läbiviimine võivad olla erinevad, idee on aga üks – muuta väljakannatamatut olukorda. Kõik revolutsioonid on määratud läbi kukkuma, ütles kunagine ajaloo õpetaja protestimeelsetele pubekatele ja tõmbas sellega endale kaela mässulise boikoti. Tallinna Linnateatri lavaugus toimuv loomade mäss kinnitas aga veel kord selle väite kontemurdvat paikapidavust. Hoolimata ühistest jõupingutustest ülestõusul, seitsme käsu ja koolikorra sisseseadmisest ning paljudest teistest headest ideedest ja tegudest, kukkus mäss lõpuks ikkagi läbi. Armastusest sai vihkamine, võrdsusest “veel võrdsemate” diktatuur, teisitimõtlejatest hävitamist vajavad terroristid. Kõigest sellest aga ei tohiks teha resigneerunud järeldust, nagu poleks mitte millelgi, kaasa arvatud mässul, mingit mõtet. Vananenud korra halastamatu ülevaatamine ja vajaduse korral ka ümberlükkamine on iga uue põlvkonna privileeg ja kohustus. Hea, et sellest on aru saanud ka lavakooli tudengid, kes traditsiooniliste igavate klassikatõlgenduste asemel (iial ei lähe meelest lavakooli 19. lennu abitult õudne “Mikumärdi” lavastus) on otsustanud teha midagi ajakajalist ja aegumatut ühekorraga. Ja näha on, et nad teavad, mida teevad.

Juba lähtetekst on nii hea, et selle ärasolkimiseks peab ikka täielik kultuurivõhik, lihtsalt loll või käpard olema. Koldits seda muidugi ei ole. Tema on terava mõtlemisega noor lavastaja, kes on Orwelli tekstile lähenenud parimal võimalikul viisil. Kogu lugu on lammutatud esmalt algosadeks, mis siis improvisatsioonide käigus on vormunud eraldiseisvatest etüüdidest koosnevaks (võimu)mänguks. Kuigi etüüde on seinast seina, nii hästi kui ka mitte kõige paremini haakuvaid, seob eri etüüde vähemal või suuremal määral seesama Orwelli allegoorilise loo ideestik. Kuna eesmärgiks pole olnud algteksti orjameelne järgimine, sobivad lavastusse lisatud teiste autorite tekstid, mõistulood ning ansambli Radiohead laulud ilma võõritusefekti tekitamata. Tegelikult mõjuvad Radioheadi lood, mille lavakooli tudengid ise tõlkinud, lausa uue rikastava tasandina – kokkuvõtvate akordidena.

Mis tudengitesse puutub, siis ei saa ka seekord mainimata jätta eesti näitlejate musikaalsust. Lauluoskusega polnud ühelgi tudengil silmanähtavaid või õigemini kuuldavaid probleeme, ka pillimängimisega suudeti rahuldavalt hakkama saada. Nero Urke ja Veiko Tubina muusikataju aga köitis eriti – esimese kitarrikäsitlemine ja teise multimusikaalsus.

Diplomilavastus on ka omaette näitlejameisterlikkuse proovikivi, mille kaudu noored end üldsusele ja vaatajatele tutvustavad. Sellel kursusel paistab kasvavat paar väga andekat noort näitlejat, kelle kehaplastika, hääletämber või siis omalaadne kehastumistehnika panevad huviga ootama nende astumist “päristeatri” lavalaudadele. Nende kõrval hakkasid silma siiski ka mõned veel “avanemata” talendid, eriti laulutekstide esitamisel võiksid noored mõtelda sellele, kuidas nad oma keha liigutavad ja kuidas see vaatajale paistab. Kui etüüdide puhul oli enamjaolt nii tekst kui liikumine paigas (välja arvatud töömeeste stseen, mis kippus kole igavalt venima), siis laulusoolonumbrite esitamisel olid näitlejad oma kehaga abitult üksi jäetud ning kohati paistis see kriipivalt välja.

“Loomade farm” on ehtne suvelavastus ses mõttes, et seal on huvitava ainese kõrval nii laulu ja nalja kui ka üks tantsunumber. Kaasaelamise võimalused on laiad ning mõtestamiseks ei anta ette ühtegi kindlat mudelit. Nii võib igaüks leida oma lähenemisnurga ja pilgupüüdja. Kes naudib noorte mängulusti, kes etenduse kunstniku Iir Hermeliini läbimõeldud ruumilahendusi, kes konstrueerib peas uusi ühiskonnamudeleid. Kõik võimalused on avatud. On plakatlikkust, on poliitilisi allusioone. Sekka verd, ängi ja segadust. Tõsi, temaatika on selline, millest oleks saanud välja pigistada veel teravama, kriipivama ja karjuvama lavastuse, aga ega soojal suveõhtul seda väga igatsegi. Siinkirjutaja nautis kolme näljase džentelmeni lugu, kes erinevaid sotsiaalseid mudeleid, mõjutamisviise ning üldlevinud käitumisnorme kasutades püüdsid nahka pista üht endi seast. See kolmeks stseeniks jagatud lugu võttis võimumängud tabavalt kokku.

George Orwell, “Loomade farm”.

Lavastaja Mart Koldits. Kunstnik Iir Hermeliin. Koreograaf Jüri Nael (Eesti Tantsuagentuur).

Mängib lavakunstikooli 22. lend (kursuse juhendaja Priit Pedajas): Mihkel Kabel, Martin Kõiv, Risto Kübar, Lauri Lagle, Tõnn Lamp, Mari-Liis Lill, Markus Luik, Ragne Pekarev, Laura Peterson, Ursula Ratasepp, Inga Salurand, Veiko Tubin, Nero Urke, Britta Vahur, Sergo Vares.

Esietendus Linnateatri lavaaugus 3. juunil.

7 asja, mis mulle meeldis lavastuses "Loomade farm"

* Kõigepealt Iir Hermeliini lavakujunduse sidumine lavastuse muusikalise kujundusega. Lavapõrandas olevate luukide kasutuselevõtt löökriistadena oli ülimalt nipikas leid.

* Et truppi oli kaastud ka kaks elusat saksa lambakoera (kelle rambipalavik, tõsi, publikule märkamata ei jäänud).

* Et poiste a cappella oli võrreldav eesti parima bändiga Noorkuu. Braavo, õpetaja Riina Roose!

* Stseen, kus töömehed ausambale tuge külge kruvisid, näitas, et Pedajase kursus on andekas. (See mulje ilmutas ennast paari tunni jooksul veel mitmelgi korral.)

* Mõni naislavajõud oli ilus nagu luule.

* Keegi siin nurises, et vahepeal vajus lavastus ära. Või et oli pikk või ei seisnud koos. Ma ei võtaks seda kui miinust – oligi hea, sai publiku hulgas ringi vahtida. Et huvitav, kas hr Savisaarel pintsaku väel ei hakkagi külm. Või et millal Jaak Allik naerab ja millal ei. (Avamonoloogi ajal turtsus ta kogu aeg, pärast enam mitte nii väga.)

* Tudengid tegid täie jõuga. See on põhiline. Nooruslikku tehatahtmist on alati inspireeriv kogeda.

Madis Jürgen (teatrikauge isik)