Vallo Kruuser

Akunin tähendab jaapani keeles närukaela. Mees, kes selle nime all vene meelelahutuskirjanduses uue lehekülje pööras, on passi järgi hoopis Grigori Tšhartišvili. Rahvuselt grusiin, aga kogu teadliku elu Moskvas elanud. Hariduselt jaapani filoloog ja ajaloolane.

Oma alter ego, kirjanik Boriss Akuninit nimetab ta “kirjanduslikuks projektiks”. Akunin on mäng ja mängus peitub Akunini olemus. Tema teostes käib pasjanss stiilide, ajastute, ajaloosündmuste ja tegelaste eludega, kohati halastamatu, aga mitte kunagi lõpuni tõsine. Kirjanikunimi Boriss Akunin vihjab möödaminnes ka 19. sajandi kuulsale anarhistile Mihhail Bakuninile; tuntuim raamatukangelane, tollesama aastasaja lõpu õilis riigiametnik Erast Fandorin, seisab seevastu vankumatult korra ja isamaa eest. Akunini nautimiseks pole tingimata vaja suuri eelteadmisi, kuid kahte omadust päris kindlasti: mängulusti ja huumorimeelt.

Ekspressi võtab Tšhartišvili-Akunin vastu oma kodus Moskva kesklinnas päev pärast Eesti Vabariigi aastapäeva. Õhtupoolikul on see osa Moskvast peaaegu inimtühi, ehkki asub Kremlist, Punasest väljakust ja südalinnakärast vaid pikemat sorti jalutuskäigu kaugusel. Vanad kivimajad, vaikus, mida Moskvas seni naljalt kohata pole õnnestunud. Väärika, kuid väliselt üsna silmapaistmatu kivimaja trepikoda on piinlikult puhas. Korteriukse avab kirjaniku alati rõõmsameelne abikaasa Erika. Hetke pärast astub elutoast kärmel sammul välja maestro ise. Surub kätt, naeratab. Pakatab energiast.

Juttu ajame kabinetis tumesinise vanamoodsa tapeedi, maast laeni raamaturiiulite ja antiikmööbli keskel. Seinal ripub Erast Fandorini portree, selle all samuraimõõk ja Erasti rohelised palvehelmed. Proua Erika serveeritud kohv vanamoelises portselantassis on kuum ja kange. Uks sulgub ja me oleme korraga otsekui teises ajas või kohas.

Tšhartišvili reageerib küsimustele kadestamisväärse kiirusega. Oma teoseid nimetab eranditult “raamatukesteks” (knižki). EM>

Kui ma paar päeva tagasi helistasin, et seda kohtumist kokku leppida, jäi mulje, et te olete isegi nädalavahetustel väga hõivatud. Kas see on seotud äsjailmunud raamatutega?

Ei, pigem on see seotud minu elustiiliga. Kui ma käisin tööl nagu kõik normaalsed inimesed, oli mul palju vaba aega. Sellest ajast, kui minust sai freelancer, nagu vene keeles öeldakse, pole mul vaba aega enam üldse – ei puhkepäevi, ei puhkust. Satud iseenda seatud lõksu: raamatukeste kirjutamine justkui polekski töö, vaid meelelahutus. Aga meelt lahutades polekski ju nagu puhkust ette nähtud.

Nädala sees elan ma üleüldse linnast väljas, Moskvasse tulen ainult puhkepäevadeks, kui on mingeid kohtumisi ja muid asjatoimetusi. Ma pole üldiselt kuigi seltsiv inimene ja ei käi eriti kusagil.

Te ei armasta eriti seltskonda?

(Paus) Head armastan, halba mitte (naerab).

Hiljuti ilmus teie raamatu “Kirjanik ja enesetapp” täiendatud versioon Grigori Tšhartišvili nime all. Kuidas tunneb end aga projekt nimega Boriss Akunin?

Tundub, et üsna hästi. Istusin tükk aega järjekordse romaani kallal, lõpetasin selle just äsja ja andsin kirjastusele üle. Ta ilmub kevadel, maikuus.

Kuidas läks teie ümbermaailmareis? (GT reisis kruiisilaeval ümber maailma aastal 2003 pärast romaani “Teemantkaarik” lõpetamist.)

(Muigab)Noh, umbes nii, nagu ma eeldasin. See oli väga igav ja väga kasulik. Kujutlege ise, et näete kolme kuu jooksul iga päev ainult merd ja taevast. Kui sõidad öösel laeval, ei saa üleüldse aru, kus asud. Merd pole näha, taevast samuti mitte, läbi pimeduse ujub lihtsalt üks valgustomp. See on just nagu mingi kosmoselaev või sootuks hauatagune elu.

Mulle oli see hädavajalik, sest ma tundsin, et olin jõudnud oma kirjutamises mingi piirini ja oli justkui tarvis elada mingit teist elu. Aga ümbermaailmareis laeval ongi just nagu väike omaette elu, mis ei sarnane ei sellega, mis oli enne, ega sellega, mis tuleb hiljem.

Pealekauba on selline seisund – igavus-igavus-igavus, seejärel mõni kirev Vaikse ookeani saar, Uus-Meremaa või Singapur ning siis jälle igavus-igavus-igavus – väga produktiivne. Üleüldse on igavus väga tõhus abivahend igasuguse loomingulise töö tarvis. Sellisel laeval pole absoluutselt mitte midagi teha. Seal saab ainult istuda ja töötada.

Kõige stimuleerivam keskkond üldse on maastiku puudumine. Kord oli mul vaja kirjutada stsenaariumi ja ma sõitsin Itaaliasse, et mind keegi ei segaks. Mulle üüriti seal suurepärane villa. Aknast paistis järv, Alpid, klooster keset saart. Ma istusin akna alla, vaatasin kõike seda ja tardusin. Ma tundsin, et siin ei kirjuta ma midagi, sest nii kaunilt ei suuda ma iialgi kirjutada – selle eest on jumal ise juba kord hea seisnud.

Ei tulnudki mul midagi välja, kuni lõpuks taipasin: keerasin laua näoga seina poole ja asi hakkas liikuma.

Maastiku puudumine on siis nagu täieliku tühjuse võrdkuju? Tühjusse vaadates ei jäägi muud üle kui lihtsalt mõelda.

Seda tühjust tuleb ju millegagi täita. Pealegi, kui su ees laiub tühjus, on lihtsam end loojana tunda, kompleksid vaevavad vähem.

Kas on juhtunud, et keegi süüdistab teid milleski seoses teie teostega, aga teie vastate: “süüdistage Akuninit, mitte mind”?

Ei, selles mõttes ma Akuninit endast ei lahuta. Akunin esindab lihtsalt teist žanri, mille ma pean eraldama sellest, mida kirjutan Tšhartišvilina.

Aga mis süüdistustesse puutub, siis muidugi, mulle heidetakse pidevalt midagi ette. Kirjutad näiteks ajaloolise romaani ja sulle hakatakse ette heitma seda, et ajaloos oli kõik teisiti. Hea küll, kui ma monograafia kirjutan, siis süüdistage terviseks, aga see siin on ju minu maailm, minu tegelased ja minu lood – teen nendega, mida tahan.

Te võtate sageli mõne segase taustaga ajaloosündmuse (kuigi päris selgeid lugusid pole ajaloos vist kunagi) ning kirjutate sellest oma versiooni. Kas teid huvitab sealjuures ka tõde, see, kuidas kõik tegelikult oli?

Muidugi huvitab. Enne kirjutama asumist pean ma sellest sündmusest teadma kõike mis vähegi võimalik. Selleks, et fantaseerida, pead sa kindlalt teadma, kus on väljamõeldis ja kus fakt. Ma töötan arhiivis, loen raamatuid, vestlen konsultantidega. Alles siis tean: see siin juhtus tõepoolest, see on minu väljamõeldis, aga selle kohta arvake ise, kas see oligi nii või on see minu looming. Sealjuures juhtub sageli, et väljamõeldised tunduvad inimestele faktidena, aga tõestisündinud lood fantaasiana.

Kas teile astutakse tänaval ligi ja küsitakse midagi teie loomingu kohta?

Seda juhtub, aga harva. Mu lugejad on üsna hästi kasvatatud, mis mulle rõõmu teeb. Näiteks internetileheküljel Fandorin.ru, mida ma sageli külastan, ei rõõmusta mind niivõrd see, millest lugejad seal omavahel räägivad, kuivõrd toon, mida nad omavahel suheldes kasutavad. Meie muidu üsna matslikul maal on see omamoodi meeldiv oaas.

Ma märkan sageli, et keegi vaatab mind tänaval, aga ligi ei tule, ja see meeldib mulle. Pealegi võtsin ma endale algusest peale reegliks võimalikult vähe oma nägu müüa, nagu öeldakse. Ma nõustun väga harva minema televisiooni. Intervjuusid annan harva, selline hooaeg on tavaliselt umbes kaks korda aastas, ja ka siis palun end võimalikult vähe pildistada. Mitte et ma kardaksin fotoobjektiivi, nagu näiteks Pelevin, vaid puhtpraktilistel kaalutlustel: tahan, et mul oleks võimalik rahulikult tänaval kõndida.

Filmi “Türgi gambiit” ekraaniletuleku eel osalesite siiski suurejoonelises dokumentaalsaates.

Osalesin. Kui algab massihüsteeria seoses uue filmi väljatulekuga, olen ma sunnitud seda tähelepanu taluma. Aga teleauditooriumi mälu on tänu taevale lühike. Möödub kaks nädalat ning keegi ei tüüta sind enam.

Ukrainas ilmus mullu teie nime all võltsromaan. Kas teil on ka nii-öelda ausaid järgijaid, kes loovad midagi teie raamatute vaimus?

Just täna toodi mulle üks huvitav raamat (näitab puna-mustakirjude kaantega raamatukest, mille kaanel ilutseb 19. sajandi stiilis vurrudega härrasmees ja hulk muid tegelasi samast ajastust). Palun väga, vaadake: “Bakunini arhiiv, taastatud vürst Zahharovi poolt”. Zahharov on muide minu kirjastaja nimi.

Selliseid asju juhtub üsna sageli.

Kas see teid ei pahanda?

Ei, see küll mitte. Aga too Ukraina lugu muidugi vihastas mind, sest seal trükiti mu nime all mingit koletut rämpsu. Paljud lugejad ostsid selle raamatu täie teadmisega, et see on minu kirjutatud.

Ukrainas oli lugu nii, et kõigepealt ilmus Dan Browni romaan, mis polnud tema kirjutatud. Kui mulle sellest räägiti, ma naersin, mõtlesin – näe, kus osavad ukrainlased. Aga järgmisena, tähendab, ilmuski minu raamat (naerab).

Ja ega seal ju mingeid niidiotsi ei leia. Suurim detektiivitöö on tuvastada, kes selle raamatu välja andis.

Kuidas teie päev välja näeb? Millal ja kui palju töötate?

Ma töötan ajaliselt üsna vähe, sest väsin väga kiiresti. Hommikuti tunnikese-poolteist ja päeva teises pooles ka umbes tunni. See on kõik. Tõsi küll, ma jõuan selle ajaga palju, sest töötan väga intensiivselt. Aga siis olen ka täiesti võhmal. Mul kulub pool päeva, et pea korralikult tööle hakkaks, ja õhtuti pean samuti patareisid laadima, et edasi tegutseda.

Ma tean, et te armastate arvutimänge. Kas vahel ei juhtu, et istute arvuti taha tööd tegema, aga tekst ei jookse ja tekib kiusatus hoopis midagi mängida?

Ei, arvutiga mängin ma õhtuti, just selleks, et puhata. Mul ei ole inspiratsioonihetki, sest ma ei suhtu kirjutamisse kui millessegi ülevasse. Ma olen professionaal, valdan tehnikat, tunnen protsessi. Tõeline kirjanik muidugi nii ei tööta – ta ootab, kuni muusa tiibu sirutab, ja kirjutab paar kuldset rida. Siis peab kuu või kaks vahet, kuni tuleb järgmine kord. Mul on paar tuttavat, kes kirjutavad just nii – üks-kaks luuletust aastas – ega taha ennast mingil juhul vägistada. Ja see ongi õige, aga hoopis teises kirjandusžanris. Mina kirjutan nii-öelda massikirjandust. Siin mõjuks jumaliku inspiratsiooni etendamine lihtsalt eputamisena.

Lavastaja Adolf Šapiro ütles kord, et tal on pidevalt huvitav jõuda uude ikka, sest seni on ta sellest vanusest ainult lugenud. Mulle meenub teie kunagine ütlus, et vanemast Erast Fandorinist kirjutamiseks peate kõigepealt ise veidi vanemaks saama. Kuidas teie ennast uude vanusesse jõudes tunnete?

Kahtlemata on uude ikka jõudmine huvitav, pealegi on siiamaani – ptüi-ptüi-ptüi – iga järgmine vanus olnud eelmisest põnevam. Tahaks väga, et see kestaks nii lõpuni välja, sest me elame tsivilisatsioonis, mida iseloomustab noorusekultus. Kõik noor on kaunis, kõik vana aga inetu, kurb ja õudne. Mul on sügav kahtlus, et kui elada elu õigesti, ei pea see paika ning kuuekümneselt on võimalik elada paremini kui viiekümneselt jne. Ma tahaksin sellesse ikka veel uskuda ja omaenda kogemuse põhjal selles veenduda.

Viie aasta eest Fandorini-maania harjal tunnistasite, et ootate juba selle lõppu ja normaalse elu algust. Kas see ootus on täitunud?

Jah, muidugi, Boriss Akunini teoste mood on mööda läinud. Mood on väga kasulik nähtus selle poolest, et selle harjal toimub lugejate värbamine. Paljud neist loevad su raamatuid, leiavad, et see pole nende maitse, ja jätavad su sinnapaika. Aga mida rohkem inimesi selle perioodi jooksul su raamatuid loeb, seda enam jääb lõpuks alles.

Minuga on jäänud päris palju lugejaid. Järgmise romaani esialgne tiraaž on
300 000 – see arv pole laest võetud, vaid põhineb mingil tellimusel, marketingil jne. Üldiselt pole paha.

Kui palju te olete viimastel aastatel tegelnud Jaapani temaatikaga?

Üldse pole tegelnud. Ma olen sellest alast täiesti eemaldunud, jätnud sinnapaika kõik oma jaapani asjad, kahjuks unustan kiiresti ka jaapani keelt... See kõik on just nagu mingi eelmine elu.

Kas teil sellest kahju pole?

(Paus)Mul on kahju jaapani keelt unustada, sest see tuli mulle nii raskelt kätte. Aga esiteks pole sinna midagi parata ja teiseks ma tean, et keel ei kao lõplikult, vaid liigub aktiivsest tsoonist passiivsesse. Kui ma läheksin Jaapanisse ja elaksin seal paar nädalat või kuu, hakkaksin uuesti rääkima.

Kas jaapani keeles lugedes ei anna see ununemine nii palju tunda?

Annab ikka tunda. Aga ma olen ammu loobunud jaapani kirjandust lugemast. Ma ei loe praktiliselt üldse ilukirjandust, ainult non-fiction’it. Ilukirjandus hakkab mind segama.

Mõnedele teie tegelastele on iseloomulik pidada mitmesugustel teemadel pikki monolooge. On see lihtsalt üks kirjanduslik võte või soov lugejaid harida?

Ma arvan, et see tuleb koos vanusega. Elus jõuab millalgi kätte periood, kus sa ei taha enam õppida, vaid hakata teisi ümberringi õpetama. Hakkad märkama, et noored inimesed ärritavad sind, ja muud säärast. Ma annan endale alatasa vastu näppe ja püüan mitte haigestuda sellesse vene kirjanikele omasesse tõppe, mis kannab nime “rahvaste karjatamine”. Aga vahel ma ei suuda end tagasi hoida.

Teie romaanisari “Žanrid” jättis mulje, et naudite mängu kirjandusstiilidega varasemast enamgi. Kui oluline on teile, et lugeja seda mängu nautida oskaks? Kas olete pettunud, kui ta piirdub vaid süžee neelamisega?

Ei ole sugugi pettunud. Pealegi loeb 90% lugejatest nagunii ainult süžeed, neil pole sooja ega külma ei stiilimängudest ega kirjanduslikest allusioonidest. Ja see rahuldab mind täiesti. Kui lugeja märkab seal veel ka muud, on see muidugi meeldiv. Selleks, et tekst minu jaoks elama hakkaks, on selles palju koostisosi, mis, kui ingliskeelset väljendit kasutada, panevad mind tiksuma. Teisiti pole mul endal huvitav.

Esiteks on seal alati mingi probleem, milles mul endal on vaja selgusele jõuda. Ma ei kavatse seda probleemi asetada oma lugeja õlgadele – ta ei osta mu raamatuid selleks. Aga aluspõhjas ta on. Vahel ei õnnestu mul seda piisavalt sügavale peita ja raamat saab raskepärane.

Kirjandusstiilid ja allusioonid lõbustavad mind väga, ma armastan seda mängu. Küllap see on seletatav minu kahekümneaastase tõlkijakogemusega – olen harjunud end võõraste stiilidega sobitama. Pealegi puudub mul omaenda stiil, lihtsam on end kellegi teisega kohandada. Stiile omavahel segada, eri järjekorda seada jne. Inimesele, kes tunneb piisavalt hästi kirjandust ja tajub sõnaühendite muusikat, on see loomulikult huvitav.

Teie uus romaan “FM” räägib Dostojevski “Kuritööst ja karistusest”. Kas te ise tunnistate nn “pühi kirjanikke”?

Ei. Püha kirjanik on surnud kirjanik. Niikaua kui klassika kutsub esile soovi teda ümber mõtestada, parodeerida, pilgata, on ta elus. Kui ta muutub puutumatuks, pole ta enam kunst. Mind ründavad pidevalt mingid puristid süüdistustega Tšehhovi või kellegi teise vägistamises. Kes neid küll volitab teda kaitsma? Ja kust nad üldse võtavad, et Anton Pavlovitš vajab nende kaitset? Rääkimata sellest, et teiste kirjanike stiilidega saab mängida ainult siis, kui neid armastad, vastasel korral ei lähe nad sulle ju üldse korda.

Seda romaani kirjutasite te enda kohta üsna kaua – kaheksa kuud.

Jah, kohutavalt kaua.

Kas kirjutada oli varasemast raskem või oli romaan lihtsalt nii mahukas?

Dostojevski on süüdi, Fjodor Mihhailovitš. Oleks ma seda ette teadnud, poleks iialgi temaga tegemist teinud. Tahtsin algul kirjutada väikese romaani, milles on kaks tasandit – üks Dostojevski ajas ja teine selle kõige projektsioon tänapäevas. Aga kui ma süvenesin Dostojevskisse tõsiselt, hakkasin selles maailmas elama ja tõmbasin sealt vektoreid tänapäeva – jumal hoidku, millised ämblikud ja tarakanid sealt välja ronima hakkasid! Kui see kõik tänapäeva keelde ümber panna, kukub välja midagi sellist, et Vladimir Sorokin võib puhkusele minna. Mul tekkisid sellest külmajudinad, sest ma ei kirjuta sellises maneeris. See maailm on haarav ja samal ajal õudne. Fjodor Mihhailovitši elu polnud sugugi lihtne, nüüd mõistan ma seda väga hästi.

Ma ei suutnud tükk aega otsustada, mida selle kõigega peale hakata. Lõpuks otsustasin, et panen kõik kirja nii, nagu see olema peab – kõik need projektsioonid, mis sealt välja kasvavad. Väga palju haiglast, tumedat erootikat. Kui tõlkida see tänapäeva keelde, on tulemuseks kohati sulaselge pornograafia. Ma otsustasin, et kirjutan selle kõik üles ja viskan hiljem välja, ajan sellel okasseal nii-öelda okkad maha. Aga see, et need okkad seal olid, saab ikkagi olema tuntav.

Romaanis avastatakse Dostojevski senitundmatu käsikiri, “Kuritöö ja karistuse” esimene variant, mis on kirjutatud kriminaaljutustusena. Asi on selles, et 1865. aastal olid Dostojevski rahaasjad väga kehvad, tal oli kaelas vennalt päranduseks saadud suur võlg ja üsna segased suhted kirjastaja Stellovskiga. Dostojevski üritas tema jaoks kirjutada detektiivijutustust, lihtsalt selleks, et raha teenida.

(GT toob laualt paberilehe, mis on kauni vanamoodsa käekirjaga tihedalt täis kirjutatud)

Minu romaan sisaldab kõigepealt seda jutustust siin ja lisaks kõikvõimalikke seiklusi seoses leitud käsikirjaga tänapäeva Moskvas, sest Dostojevski tundmatu teos tähendab lisaks kõigele muule väga suurt raha.

Stephen King on oma romaanisarjas “Dark Tower” süžeeliinide ja tegelaste kaudu ühendanud peaaegu kõik oma varasemad teosed. Teie teete midagi sarnast Fandorinite / von Dornide suguvõsa kaudu, paljudes teie raamatutes tegutsevad Erast Fandorini sugulased. Kui suur see sugupuu üleüldse on?

Oo, see kasvab veel tublisti igas suunas. Porfiri Petrovitš (uurija “Kuritööst ja karistusest” – TR) osutus ka lähemal vaatlusel selle suguvõsa liikmeks. See on osa üldisest mängust. Kui inimene ostab ühe minu raamatu ja selle läbi loeb, saab ta sellest vähem kui kahe või, ütleme, kümne raamatu läbilugemisest. Aga need sidemed levivad veel ka mittekirjanduslikesse sfääridesse – arvutimängud, filmid, näidendid. See on just nagu universumi asustamine. Ilukirjandus ongi ju kunstliku universumi loomine. Mida asustatum, täidetum ta on, seda enam sarnaneb ta päriseluga ja seda põnevam on seal viibida.

Teil on käsil ka ühisprojekt koos Artemi Lebedeviga (Venemaa tunnustatumaid veebidisainereid)?

(Ohkab)On, jah, selline projekt. Mina olen oma töö juba lõpetanud. Lebedev ja tema meeskond teevad kõike suurepäraselt, aga väga aeglaselt. Nad on sellised perfektsionistid. Seal on kõik ebainimlikult ilus, seda saab ka internetis vaadata (kuue peatüki illustratsioone saab näha aadressil http://www.artlebedev.ru/portfolio/backstage/ – TR). Paraku see venib juba neli aastat.

Mis sellest tulema peab? Arvutimäng või interaktiivne raamat?

See on uut tüüpi raamat. Ma olen veendunud, et üsna pea, kui mitte nüüd, siis kümne aasta pärast kindlasti, hakkavad paljud niimoodi kirjutama, sest arvutikultuur avab ka kirjanduse ees uusi võimalusi. Kõike ei pea tingimata lahti kirjutama, võib ka näidata, kuulata anda või lugeja tegevusse tõmmata. Ma tahan neid uusi võimalusi kasutada, aga sealjuures saab sellest ikkagi raamat, tekstikeskne teos, milles on kasutatud ka muid elemente. Need elemendid pole dekoratiivsed. Nad on kandvad, n-ö skeleti osad.

Mis teile tänapäeva vene kirjanduses meeldib? Kas tõstaksite kedagi esile?

Ma pole kuigi kompetentne, sest ei loe eriti ilukirjandust. Aga mulle tundub, et vene kirjandus on praegu heas vormis. Vaevalt, et ma nimetan mõne tundmatu nime. Mulle jättis väga sügava mulje Mihhail Šiškini viimane romaan “Veenuse juus” (Venerin volos). See on tõeline kirjandus. Ta on üleüldse suurepärane kirjanik, minu absoluutne vastand. Tema jaoks on kirjanikuks olemine elu.

Mulle on huvitav kõik see, mida loovad Pelevin ja Sorokin, nad mõlemad laiendavad kirjanduse piire, liiguvad mööda käimata radu. Mina seda ei tee, sest tõenäoliselt ei kukuks see hästi välja ja pealegi pole see mulle huvitav. Veel meeldib mulle Ljudmila Ulitskaja. Nii et näete isegi, kõik on tuntud nimed.

Kuidas teile meeldib Jaapani köök? Kas ise ka süüa valmistate?

Ise ei valmista, aga Jaapani kööki armastan väga. Mu lemmikud ongi Jaapani ja Gruusia toidud. Mul on väga hea meel, et Moskvas ja Venemaal on Jaapani köök moes. Siin on Jaapani restorane enam kui kuskil mujal ja sealhulgas ka väga häid. Kuidas Tallinnas sellega lood on?

Jaapani restorane on meil minu teada paar-kolm tükki. Nad on head, aga kallid.

Teil on ju meri, seal peaks kala piisavalt olema. Moskvas on nii kalleid restorane kui ka täiesti demokraatlikke sushi-baare.

Te armastate Moskva tänavatel jalutada. Mis paigad teile enim meeldivad?

Puiesteed. Mul on siinsamas kodu juures suurepärane inimtühi puiestee. Kui mul tekib kirjutamisel mingi probleem, lähen ma sinna jalutama ja see laheneb alati. Ainult koerad segavad, jooksevad sõprust sobitama.

Kas teie esialgne Erast Fandorini sarja plaan (veel kaks romaani ja kaks jutukogu) on endiselt jõus?

Jah.

Erast Fandorinit on siin-seal nimetatud vene James Bondiks. Banaalsevõitu võrdlus, aga üks ühine joon tundub neil küll olevat – kõrvaltegelased saavad väga sageli hukka. Kas teil neist kahju ei ole?

Mul on neist kõigist väga kahju. Ja ma tahangi, et ka lugejal neist kahju oleks. Ma tahan, et kui mu teostes kedagi tapetakse, olgu see siis kas või halb tegelane, ei näeks lugeja temas mitte nukku, vaid elus inimest. Mind süüdistatakse sageli tapmise liiga naturalistlikus kujutamises, aga see ongi vajalik selleks, et lugejat raputada. Et see poleks lihtsalt mingi “umer-šmumer”.

Ilma nende surmadeta ei saa tragöödia areneda, aga kriminaalromaan on minu arvates just nimelt traagiline žanr, sest seal toimuvad pidevalt mingid kurvad sündmused (turtsub naerda).

Kas Fandorin külastas ka Eesti- või Liivimaa kubermangu?

Ei tea, küllap ehk ikka. Kuigi ta oli muidugi moskvalane, Piiteri puhul oleks see tõenäolisem. Praegu mulle küll midagi sellist pähe ei tule. Ma tunnen sealseid olusid liiga halvasti, et neid kirjeldada. Oleks muidugi huvitav viia tegevus näiteks Öseli saarele, see tundub mulle eksootilise paigana. Võib-olla peaksin kunagi sinna sõitma.

Aga milline on teie suhe Eestiga?

Nõukogude ajal käisin suure rõõmuga nii Eestis, Lätis kui Leedus. See oli imeline, seal oli kõik palju loomulikum, mitmes mõttes parem kui siin, sest Moskva oli tollal väga nukker ja ebameeldiv linn. Mitte et Tallinnas oleks teab mis lustipidu olnud, aga õhk oli seal vabam ja inimesed käitusid kuidagi tsiviliseeritumalt.

Praegu on Moskva väga tugevasti muutunud. Mitte kuigi külalislahkeks, ta on endiselt linn omadele, kuid samal ajal on Moskva loomingulises mõttes väga energeetiline linn, siin on huvitav elada.

On teil sellest ajast Eestisse mõni tuttav kirjanik jäänud?

Ei ole... Kui elad Moskvas, on see nagu omaette riik. Väljapoole Moskvat ma eriti ei näe. Kõik, keda tunnen, keevad siin sellessamas katlas ning ka neil on väljaspool toimuvast üsna udune ettekujutlus. Vahel harva käin Peterburis või siis Šeremetjevo-2s – see on ainus maakoht, kuhu satun (naerab). Aga Eestit oleks huvitav vaadata, ma käisin seal viimati 1990. aastal. Mulle tundub, et (mõtleb) Eesti võiks olla entroopiline, kuid sümpaatne.

Kuidas on lood eesti kirjandusega? Kas olete midagi lugenud?

(Mõtleb pikalt) Ainult seda, mis kunagi ilmus ajakirjas Družba narodov.

Teie romaanidest olen ma seni leidnud ühe tegelase, kes võiks olla eestlane, tõsi küll, imetillukeses rollis. See on Katariina-aegne kutsar nimega Touko romaanist “Klassiväline lugemine”.

(Naerab) Aa, no tema oli ju tšuhhonets, võib-olla polnudki üldse eestlane. Tal on sama nimi kui minu soome kirjastajal (itsitab ohjeldamatult).

Jah, see on pigem soome nimi.

Mul figureerivad pidevalt ka mingid Reveli sakslased, sest neid oli tollal lihtsalt nii palju. Tolleaegses Peterburis kutsuti tšuhhonets’iteks eestlasi, soomlasi ja vist ka karjalasi. Neid oli väga suur osa rahvastikust.

Paljudel eestlastel olid ilmselt ka saksa nimed. Minu teada elas sajandivahetusel Peterburis 30 000 eestlase ringis (tegelikult umbes 12 000 linnas ja lisaks 40 000 ringis kubermangus – TR).

Nii vähe? Ma arvasin, et rohkem.

Noh, meid ongi vähe.

Võib-olla on teid sellepärast vähe, et kõik kolisid Peterburi (naerab).

Muide, ma olen siiski eestlasi maininud. Romaanis “Altõn-Tolobas” on mul üks väga ebameeldiv lätlane, kes millalgi ütleb, et venelastest hullemad on ainult eestlased (üldine naer).

See on niisugune mäng stereotüüpidel. Ma olin tohutult üllatunud, kui käisin Poolas lugejatega kohtumas ja minult küsiti iga kord, miks ma poolakaid niimoodi vihkan. Mulle öeldi, et kõik poolakad mu teostes on hirmus ebameeldivad – vargad, bandiidid jne. Vaatasin järele – tõepoolest. Midagi sellist mul küll plaanis polnud, aga tsaari-Venemaal kuulusid Varssavi vargad kõrgeimasse kuritegelikku klassi. Politseis ja sandarmeerias oli samuti palju poolakaid – ma ei tea, miks.

Kas Erast Fandorin allub teile endiselt või kipub omavolitsema?

Mitte eriti. Ma käin temaga üha ettevaatlikumalt ümber, sest kardan lõpupoole viletsa teosega romaanisarja ära rikkuda. Erinevalt James Bondist ta muutub raamatust raamatusse, sellepärast ma peangi enne järgmise romaani kirjutamist pisut vahet – võib-olla muutub minus ka midagi. Fandorin pole küll minu moodi, aga kokkuvõttes on see siiski lugu mehe elu eri etappidest. Aeg muutub, tema muutub sisimas, ja see, mis toimub temas, on olulisem kui see, mis juhtub ümberringi.

Kuidas suhtuvad Fandorinisse elukutselised detektiivid ja FSB töötajad?

Nende seas on fänne küll. Minu poole pöörduvad vahel väga huvitavad inimesed. Pärast “Riiginõuniku” ilmumist sain ma kirja ülekuulamispsühholoogia spetsialistilt – tuleb välja, et selline elukutse on olemas –, kes küsis, kus ma olen ülekuulamise psühholoogiat õppinud. Aga mina lihtsalt kujutasin ette, kuidas see käima peaks.

Rääkige, palun, oma “loomakeste” süsteemist. Igale teie romaanile vastab mingi olevus, eks ole? Mis tähendus neil on?

Kui oled ilmas tükk aega elanud, hakkad märkama, et puutud pidevalt kokku korduvate inimtüüpidega. Mõtled: seda inimest olen ma juba näinud – ta nägi teistsugune välja, aga rääkis ja käitus samamoodi. Ja oskad ette aimata, mida see inimene järgmiseks teeb. Piisava tähelepanuvõime korral märkad, et inimtüüpe pole ümberringi just teab mis palju. Ma proovisin nad siis kokku lugeda. Sain 16 tükki. Püüdsin need tüübid kuidagi enda jaoks formuleerida ja tähistasin nad kõik loomakestega. Iga minu romaan on suunatud ühele kindlale inimtüübile – seal on kirjas just see, mida talle lugeda meeldib.

Tollal polnud mul aimugi sotsioonikast, aga see teadusharu jagab inimesed samuti 16 tüüpi, mis enam-vähem langevad kokku minu omadega – ainult nimetused on erinevad. Kui raamatuid kogunes juba omajagu, hakkasin ma inimestelt küsima, milline romaan meeldis neile kõige enam ja milline kõige vähem. Tingimata leidub alati mõni, mis vastu hakkab, mul endalgi on üks, mida ma silmaotsaski ei salli. Ei võta teda kunagi kätte, isegi kirjutasin vastikusega.

Kas võite öelda, milline?

Ei, see ei oleks lojaalne enese suhtes (naerab).

Nende kahe vastuse järgi võin ma inimtüübi enam-vähem kindlaks määrata. Aga see on vaid üks paljudest mängudest, mille ma enda lõbustamiseks olen korraldanud. Selline kodukootud psühholoogia siis.

Te olete korduvalt öelnud, et Venemaal on üleminekuaeg, segane periood. Mis suunas Venemaa teie arvates praegu liigub?

Ma olen hariduselt ajaloolane ja seepärast praegune seis mind ei üllata. Pärast kaootilise arengu ajajärku saabub alati konservatiivsem või reaktsioonilisem periood. Ma mõistan, et Putini aeg on Venemaa ajaloos ootuspärane. Sõnavabadusega seost omavatele inimestele on see aeg võrdlemisi raskesti talutav. Samal ajal tundub mulle, et Venemaa – mitte riik, vaid ühiskond – liigub siiski õiges suunas. Inimesed on viimase 15 aasta jooksul ilmselgelt paremuse poole muutunud.

Kas Venemaa kodanikud tunnetavad end enam kodanikena?

Nii kaugele pole me minu arvates veel jõudnud. Selleks, et tunnetada end kodanikuna, peab olema hästi arenenud eneseväärikus ja vastutustunne. Vastutustunde tekkimine on järgmine etapp pärast eneseväärikuse teket. See juhtub puhtmajanduslikel põhjustel: mitte kunagi varem pole nii suur hulk inimesi meil olnud sunnitud elama, lootes vaid iseendale, riigilt midagi saamata. Kui oled midagi ise saavutanud, tekib austus enese vastu ning hakkad nõudma austust ka ümbritsevatelt inimestelt ning võimudelt.

Mis puutub aga tsensuuri, siis loomulikult on see mulle vastumeelt, kuid erinevalt paljudest mu sõpradest ei kutsu see minus esile ülekeevat nördimust. President Putin meeldib rahvale väga. Tänasel Venemaal ei saakski olla presidendiks Mahatma Gandhi.

Kui te võiksite valida kellegi Venemaa ajaloost järgmiseks presidendiks, kes see oleks?

Venemaal pole demokraatlike vaadetega poliitikutega just eriti vedanud. Praegusel perioodil kuluks meile kahtlemata ära Stolõpini tüüpi poliitikategelane – kõva käega, aga tsiviliseeritud inimene, kes ei teeks selliseid rumalaid vigu, nagu vahel teeb president Putin. Mulle tundub, et järgmisel etapil vajab Venemaa Witte tüüpi presidenti. Teisisõnu, liberaalsemat ja paindlikumat, sest järgmiseks saabub taas arengu ajajärk, tuleb edasi liikuda. Kui ei juhtu midagi ettenägematut, peaks see periood saabuma umbes viie aasta pärast.

Kuidas jäite rahule filmidega “Türgi gambiit” ja “Riiginõunik”?

Mul on raske selle kohta midagi öelda, sest ma olin mõlemal juhul stsenaariumi autor. Ma olen loobunud pead murdmast selle üle, kas need filmid mulle meeldivad, on ju teada, et kõige parem on ekraniseerida surnud autorite teoseid. Märtsis ilmub mul raamat, milles on kolm filmistsenaariumi – “Azazel”, “Türgi gambiit” ja “Riiginõunik” – sellisel kujul, nagu ma need kirjutasin. Ma tahan lugejale näidata enda väljamõeldud filme. Ekraanivariandis kukub midagi välja paremini, midagi halvemini, aga see pole enam minu teos.

Kuidas mõjutasid filmid teie raamatute läbimüüki?

Kahjuks mitte kuigi palju, millest ma tegin nukra järelduse, et kõik, kes sellel maal mu teoseid lugeda tahavad, teevad seda juba niigi. Kirjastaja rääkis mulle, et Sergei Lukjanenko “Öise patrulli” läbimüük kasvas pärast esimese filmi linastumist 20 korda. Minul lisandus tiraažile ehk mingi 10%.

Kas võib loota, et Hollywoodis vändatakse viimaks film “Azazeli” järgi? (Režissöör Paul Verhoeven on aastaid üritanud filmile rahastajaid leida.)

Sügisel kirjutasin ma lõpuks alla lepingule, sain raha kätte ja nüüd on Verhoevenil lepingu järgi veel seitsmeks aastaks õigus see film lavastada. Rohkem ma sellest ei tea.

Keda tahaksite Hollywoodi versioonis Fandorinina näha?

Ma arvan, et see peaks olema umbes 20aastane veel tundmatu näitleja. Teistes rollides – Brilling, leedi Esther, Bežetski – saavad olema A-klassi tähed. Nimesid ei tohi ma praegu nimetada, aga nad kõik kuuluvad tippu.

Mida te arvate Fandorinist Oleg Menšikovi esituses (filmis “Riiginõunik”)?

Mulle ta meeldis. Kõik kolm Fandorinit meeldisid (lisaks Menšikovile veel Ilja Noskov “Azazelis” ja Jegor Berojev “Türgi gambiidis” – TR). “Riiginõuniku” kinovariant on Menšikovile ebasoodne, teda kritiseeriti selle eest asjata. Televisioonis näidati filmi täisversiooni, kus teda on palju rohkem ja on ka näha, et ta tõepoolest mängis seda tegelaskuju. Ma leian, et “Riiginõuniku” kallal on kääridega liiga agaralt toimetatud.

Kuidas sujub teie koostöö Nikita Mihhalkoviga?

See pole lihtne, kuid on huvitav. Nikita Sergejevitši ühiskondlikku tegevusse suhtun ma jahedalt, aga kui ta tegutseb oma erialal, siis on see üsna haarav vaatepilt. Meil oli temaga konflikt, sest ta surus “Riiginõunikku” palju omaloomingut. Algul ärritas see mind väga. Kui ma filmi teist korda vaatasin, sain aru, et ta lihtsalt lasi rollil end sedavõrd haarata, sulandus tegelaskujuga ühte. Ma leian, et Požarski on Nikita parim roll kinolinal. Tema saabumisega kaadrisse hakkab pilt elama.

Küllap olete sageli kuulnud küsimust filmi lõpu kohta – miks on see teistsugune kui raamatus? (Romaanis lahkub Erast Fandorin riigiteenistusest, filmis pöördub viimaks siiski sinna tagasi.)

Asi on selles, et film pole stsenaristi teos, vaid režissööri oma. Kui lavastaja stsenaariumi kirjutatud lõppu ei usu, ei suuda ta midagi head üles võtta. Seepärast tegin ma pärast pikki vaidlusi esialgu režissööriks planeeritud Nikita Mihhalkovi jaoks sellise lõpu. Paljud tajusid lõpplahendust nii, nagu jääks Fandorin riigiteenistusse, kuid otsustades tema käitumise järgi ei kesta see kaua – suurvürstiga niimoodi ei ülbitseta.

Hiljem pidi lavastajaks saama Oleg Menšikov. Tema jaoks tegin ma teistsuguse lõpu, sest Olegi huvitasid filmis hoopis teised asjad. Seejärel ilmus Filipp Jankovski, keda ei huvitanud ei poliitika ega riigiteenistus, vaid hoopis miski muu. Temale tegin kolmanda lõpu. Nii et tal oli valida kolme variandi vahel. Ma ei tea, kas selles, et ta valis just nimelt selle lõpu, on Nikita mõju või hakkas see Filipile lihtsalt rohkem meeldima. Mina arvan endiselt, et see on filmi nõrgim koht. Sellel lõpul pole seal midagi teha ja selline inimene nagu Fandorin ei jää nagunii riigiteenistusse.

Kas “Spiooniromaan” saab filmiks?

Jah, leping tollesama stuudioga Trite on allkirjastatud. Läbirääkimised käivad ka “Lasteraamatu” ja “Fantastika” üle.

Mida kavatsete järgmisena kirjutada?

Ma arvan, et järgmine raamat räägib jälle Erast Fandorinist. Ma pole veel otsustanud, kas see saab olema romaan või tõmban jutukoguga joone alla 19. sajandile. Mul on veel üks suur projekt, mis on seotud ekraniseeringutega. See on raamatute ja filmide tsükkel, mis ei kuulu ühtegi olemasolevasse sarja ja jutustab I maailmasõjast.

Kas kirjutada on praegu raskem kui alguses?

Kahtlemata. Algul käis mul raamatute kirjutamine imelihtsalt, see oli pigem mäng. Nüüd on iga uut romaani üha raskem kirjutada. Kui jooksed endaga võidu, pole vaja kellestki mööduda, vaid läbida vahemaa kiiremini kui eelmisel korral. Aga juba eelmisel korral pingutasid ju täiest jõust. Nii et tuleb kas spordiala vahetada või tarvitada dopingut.

Lõpetuseks küsimus ühe väikese saladuse kohta: miks esineb Fandorini sarja raamatutes pidevalt nimi Möbius?

(Naerab laginal) No comment.

Teosed:

(Sulgudes on igale romaanile vastav loomake Akunini loodud inimtüüpide süsteemist)

Boriss Akunini nime all

Erast Fandorini sari

"Azazel" (jänes)

"Türgi gambiit" (rohutirts)

"Leviathan" (maipõrnikas)

"Achilleuse surm" (kašelott)

"Eriülesanded: Potisoldat" (delfiin)

"Eriülesanded: Dekoraator" (koiott)

"Riiginõunik" (lõvi)

"Kroonimine" (kilpkonn)

"Surma kallike" (liblikas)

"Surma armuke" (setter)

"Teemantkaarik" (ninasarvik)

Sari "Provintsidetektiiv"

"Pelagija ja valge buldog" (kass)

"Pelagija ja must munk" (sipelgas)

"Pelagija ja punane kukk" (lepatriinu)

Sari "Magistri seiklused"

"Altõn-Tolobas" (pääsuke)

"Klassiväline lugemine" (rähn)

"FM" (ilmub mais 2006)

Projekt "Žanrid"

"Spiooniromaan"

"Lasteraamat"

"Fantastika"

Muud teosed

Jutukogu "Muinasjutud idiootidele"

näidendid, filmistsenaariumid

Grigori Tšhartišvili
nime all

"Kirjanik ja enesetapp"

"Kalmistulood" (koos B. Akuniniga)

*

Eesti keeles on seni ilmunud Erast Fandorini sarja üheksa osa, kümnes – "Teemantkaarik" – peaks kirjastuselt Tänapäev plaani kohaselt ilmuma juunis. Veidi varem peaks müügile jõudma ka eestikeelne "Pelagija ja valge buldog".

Riiginõunik oli siin

Areen külastas Moskvas Akunini peakangelase Erast Fandoriniga seotud paiku.

1. Nikolai vaksal

"Vaevalt oli hommikune Peterburi rong Nikolai vaksali perrooni juures peatunud ---kui esimese klassi vagunist hüppas platvormile igati tähelepanuväärt välimusega noor mees. Ta oleks justkui maha astunud 1882. aasta suvehooaja Pariisi moodi ülistava ajakirja pildilt: hele liivakollane toorsiidist ülikond, laia äärega itaalia õlgkaabu, teravaninalised kingad valgete säärekatete ja hõbedaste rõhknööpidega, käes elegantne jalutuskepp samuti hõbedase nupuga." B. Akunin, "Achilleuse surm".

Praegu Leningradi vaksali nime kandev raudteejaam paikneb kõrvuti kahe teise, Jaroslavli ja Kaasani vaksaliga. Kui keiser Nikolai I käsul 1842. aastal rajati Peterburi-Moskva raudteeliin, ehitati tollal veel lagedale väljale ka see Moskva esimene jaamahoone. Vaksal paiknes asustusest eemal, sest kardeti vedurikorstendest lendavaid sädemeid, mis võiksid lähedalasuvaid hooneid süüdata, ning "põrgulikku lärmi", mis raudteega kaasas käis. Esimene rong saabus siia augustis 1851. Ka Tallinn-Moskva rong peatub just siin.

Riigiametnikust detektiivi Erast Fandorini tõi rong sellesse jaama 1882. aasta suvel (romaanis "Achilleuse surm"), kui ta saabus kodulinna pärast nelja-aastast teenistust Jaapanis. Romaanis "Riiginõunik" jõuab siiasamasse vagun revolutsionääride poolt mõrvatud kindralkuberner Hrapovi laibaga.

2. Hotell "Dusseau"

"Dusseau hotelli peeti parimate Pariisi võõrastemajade eeskujul: peasissekäigul vahti pidava šveitseriga, avara vestibüüliga, kus tünnides kasvasid asalead ja magnooliad, oma restoraniga" – "Achilleuse surm".

Hoone, milles praegu paikneb Venemaa Eriolukordade Ministeerium, asub Teatralnõil kohe Suure ja Väikese Teatri kõrval. Hotelli Dusseau päevil 19. sajandil peatusid siin muuhulgas ka Dostojevski ja Lev Tolstoi, kes paigutas siiasamasse elama ka mitmed oma teoste tegelased – Vronski, Levini, Karenini. Tollal oli see Moskva peenemaid hotelle.

"Achilleuse surmas" peatub siin Fandorin koos oma jaapanlasest teenri Masaga ning ka salapärastel asjaoludel surnud kindral Sobolev.

3. Jauza Väike sild

"Kannab ette linnavaht Semjonov. Pärast kella kümmet kutsus Jauza Väikese silla vastas asuva bakaalkaupade poe "Barõkin ja Pojad" sell kodanik Nikolai Kukin ta välja. Kukin teatas, et mõni minut enne seda oli silla juures kivisambale roninud keegi üliõpilane ja surunud püstoli vastu pead, väljendades ilmset soovi end maha lasta. Kukin kuulis raua plõksatust, kuid lasku ei järgnenud" – "Azazel".

Omaaegse sillakese asemel on tänapäeval uus Astahhovi sild ja kivisambaid pole esmapilgul näha. Fandorin.ru lugejad on suutnud need siiski avastada – kivist sambad ääristavad sillaalust jalgteed. Küllap paiknes omaaegne Jauza Väike sild madalamal kui praegune. Ühel neist sammastest mängis üliõpilane Ahtõrtsev oma amokijooksul läbi Moskva vene ruletti.

4. Liisakese pink

Kremli müüri ääres Aleksandri aias leiab aset Fandorini-sarja esimese romaani "Azazel" avastseen. Kella kolme paiku 1876. aasta 13. mai pärastlõunal (samal päeval, kui reaalses elus suri Mihhail Bakunin) istus siin kindral Evert-Kolokoltsevi tütar Jelizaveta, kellele üliõpilane Pjotr Kokorin armastust avaldas ja seejärel end maha lasi.

Mõnikümmend meetrit siit põhja pool põleb igavene tuli ja sealsamas ligidal laiutab pea jalgpalliväljakusuurune Rolexi reklaamplakat.

5. Hitrovka

Hitrovo põiktänav sai nime liha- ja köögiviljaturu järgi, mille asutas 1820. aastal kindral Nikolai Hitrovo. 19. sajandi teisel poolel asusid siin kodutute varjupaigad ja pätiurkad. See tänavake oli kurikuulus Moskva allilma keskusena. Fandorin seikles siin romaanides "Achilleuse surm" ja "Surma kallike".

Tšhartišvili: "Muide, Hitrovka on siinsamas ümber nurga – ta on säilinud peaaegu täielikult sellisena nagu omal ajal. Ühes sisehoovis nägin ma seinal isegi iidset "jätiga" grafitit "?-???? – ?????"."

Autor tänab www.fandorin.ru kaasautoreid.