01.08.2008, 00:00
Ajaloolase kolm rõõmu
- Nii nagu kuulujutud kujundavad – pahatihti – negatiivseid
hoiakuid,
teevad juhused – mõnikord – Suurt Ajalugu. Teisiti ei saaks
öelda
sensatsioonilise arheoloogilise avastuse kohta Tallinnas Vabaduse
väljakul, kus kaevati välja nooremast kiviajast pärit 6000
aastat vana
muinasasula. Tõend 6000aastase inimasustuse olemasolust Tallinna
kohal
paneb aga korrigeerima seniseid seisukohti pealinna ajaloos, ning selle
leiu eest peame me tahes-tahtmata olema tänulikud juba hirmsasti
siunatud maa-aluse parkla kavandamisele, nii nagu Harju eelvärava
tornivaremete avastamine võlgneb tänu üleforsseeritud
Vabadussamba
rajamise aktsioonile. Nii et pole halba ilma heata.
- Eesti
ajaloo uuestikirjutamine on 21. sajandil saanud uued, kõrgemale
lendavad tiivad.
Varasemad akadeemilised käibetõed on pandud kahtluse alla, käibesse toodud värskeid ja poleemilisi seisukohti. Küsiksin siinkohal, kas paljutänatud Inglise laevastik tuli meile Vabadussõja päevil appi ikka Eesti iseseisvust toetama või eesmärgiga Vene impeeriumi lagunemist takistada? See kehtib ka kunstiajaloo kohta, milles minu meelest tuleks julgemalt kõneleda näiteks romaani stiilist ja eraldi romaanika peatükist. Kuid millele küll tugines Alfred Waga oma idees varasemast Oleviste kirikust kui viielöövilisest basiilikast? Mis kaunis fantaasialend ... Või siiski tegelikkus? - Tõlgendust toetab nii reaalsus kui poeetika. Nagu Juhan
Maiste eesti kunsti lugu.
Äkki ikka pidas al-Idrisi Kolõvani all silmas Tallinna?