Ajalugu kui lõppjaam

Vahel on selline tunne, et Eesti ajalu­gu on otsa saanud ja me oleme, lõpuks ometi, ihaldatud eesmärgini – kauaoodatud lõppjaama jõudnud. Et kõik meie kuulumised ajas ja ruumis, liitudes ja organisatsioonides on igavesti paika pandud ja me võime rahumeeli keskenduda möödaniku mõtestamisele ning lõpuks ometi alustada läbikäidud teekonda (see on tänase päeva vaatevinklist alati ainuõi­ge) krooniva lõppjaama monumentaalse kaunistamisega.

Lõplik tõde on selgunud ja võime selle graniiti raiuda. Ajaloos on ju toimitud ala­ti nii.

Kes siis ikka Džomolungma tippu ronides poolele teel lippu lööb? Lehviv lipp-monu­ment omandab võiduka ja lõpliku sõnumi-tähenduse vaid 8848 meetri (ENE andmetel) kõrgusel. Ehk: monumente püstitatakse vaid teekonna ja arusaamiste lõppjaamadesse.

Eesti ajalooline tulevik on ajaloo vältel paistnud tavaliselt nähtamatu mäetipuna, mida ei loorita mitte niivõrd reaalsed kui unistuste pilved. Tulevik pole siin, tsivilisatsioonide kokkupuute piiririigis, olnud pea kunagi kaugustesse looklev tee. Tee, millel polekski lõppu… Ning meie liikumine ajaloos pole mitte pikaajaline ja rahulik kulgemine lõpmatusse, vaid ränkraske takistusjooks, pidev tippude, nii tõeliste kui petlike lõppeesmärkide vallutamine. Seda ikka selleks, et jõuda ometi kord mingisse lõppjaama. Vahel ka teiste juurde. Näiteks ühisjaama “Euroopa”.

Inimesed ihkavad kindlustunnet, midagi igavesti pü­sivat. Nad on alati unistanud elada lõplikult valmisehitatud maailmas (või suurte sõ­dade ajal peatselt, pärast veel üht ja viimast pingutust valmivas maailmas). See on nii alati olnud: III, XII ja XIX sajandil ja ka aastal 2004. Ja see soov on ka esmapil­gul alati täitunud. Maailm oli “lõpuks ometi” valmis nii Nero, Marat’ kui Stalini ajal ja jaoks ning on paljude jaoks valmis ka tänasel päeval. Kõik mineviku kangelased ja antikangelased on elanud ja tegutsenud selle nimel, et luua midagi lõplikku ja igavest. Ning alati on lõpptulemus osutunud vaid näi­lisuseks, mitte lõppjaamaks, vaid heal juhul vahejaamaks, halvemas variandis aga tupikuks.

Pole paremat ajaloo kulgemise, ajaloo alguse ja lõpu mõistmise mudelit kui üleilmne raudteevõrgustiku kaart oma loendamatute alg-, vahe- ja lõppjaamadega. Ainult selle vahega, et vedurid ja vagunid liiguvad pigem ruumis kui ajas, inimesed ja nende (või nendele tehtud) ajalugu aga sööstab edasi valdavalt ajas. Ja sellel näitlikul mudelil ei paikne meie jaoks võimalike lõppjaamade nimetustena mitte Tapa ja Tammsalu, vaid suvalised aastaarvud, näiteks 1983 ja 2004.

Kõigile neile, kes elasid aastal 1983, oli see aasta lõppjaamaks. Seda nii tõemeelsetele kommunistidele kui tulihingelistele dissidentidele. Mis siis, et nende inimeste hinnangud teekonna meeldivusele ja mugavustele olid erinevad, nagu ka tulevikulootused. Ning täpselt samuti paistab meile kõigile olevat lõppjaamaks ka aasta 2004. Kui lõppjaama “1983” viis ainuvõimalikuna ning mällu talletamist ja markeerimist vajavana tee läbi vahejaamade Narva Kommuun ja Varese valitsus, siis vaadatuna lõppjaamast “2004” läheb vaja hoopis teisi orientiire ja tähiseid. Ja nii me neid ka otsime, toimetades tegelikult nagu orav rattas. Unustades ajalooõppetunni, et ükski lõppjaam, ükski “lahendus” pole paraku lõplik.

Ajaloo lõppjaamade sildid on väga erineva suurusega ja nad ei paikne üksteise suhtes kaugeltki alati vaid üleval-all ja kõrval. Meie omad ja väikesed – aastaarv ja Eesti vabariik, aastaarv ja ENSV, aastaarv ja taas Eesti vabariik ning kõik vahepealsed aastaarvud ja sündmused – võivad suurematest lõppjaamasiltidest, nagu näiteks “Lääne-Euroopa ja Teise maailmasõja lõpuaasta”, saada pea täielikult varjatud ja kaetud. Nii nagu vanu hinnalipikuid kaetakse uutega. Ning siis ei suuda need, kes on tolles lõppjaamas veetnud peaaegu pool sajandit, kuidagi näha ja mõista teiste soovi tähistada kivisse raiutud auavaldustega teekonda, mis võis küll kellelegi tähendada kangelastegusid, kuid üldiselt, teena, juhatas otse tupikusse.

Olen kord kirjeldanud üht kunagist unenägu. Oli aasta 2083. Ja ma lugesin raamatut Eesti viimaste aastate käekäigust.

Ehk teekonnast lõppjaama, kuhu Eesti oli tolleks ajaks jõudnud. Ning see lõppjaam oli hiiglasliku Hiina riigi Läänemereäärne rahvusprovints. Ja nendeks olulisteks, monumentaalset märgistamist vajavateks ajaloolisteks verstapostideks, mis ääristasid teekonda lõppjaama “2083”, said mälestustahvel esimesel hiina söögikohal Tallinnas, ausammas esimestele hiina tudengitele EBSis jne. Kõigist neist, tänase päeva kontekstis tuhandejärgulise tähtsusega faktikestest, olid saanud pöördelise tähtsusega verstapostid ja ajaloosündmused. Sest 2083. aasta lõppjaama vaatevinklist tähistasid nad ainuõiget teed.

Kui ma lõpuks ärkasin tagasi tänasesse päeva, siis järsku ei teadnud, mille üle rohkem rõõmustada. Kas selle üle, et vaevalt elan 2083. aastani, või selle üle, et sain kuskilt järjekordse meeldetuletuse ajaloo jätkumisest.