Ajalugu – saatus või kohustus?

Politoloog Rein Ruutsoo tutvustab tänapäeva sotsiaalteaduste võtmekuju Jürgen Habermasi.

Jürgen Habermas.
“Avalikkuse struktuurimuutus”.
Tõlkinud Andres Luure. Kunst, 2001. 416 lk.
Pärast Jürgen Habermasi eesti lugejale kättesaadavaks muutumist võin öelda, et üks minu suuremaid unistusi, mis seondub maailma sotsiaalteadusliku kirjanduse eestindamisega, on lõpuks täitunud. Usun, et rõõmu jagavad paljud sotsiaalteadlased, sest tihtipeale on jõutud soovituseni – “vaadakem, mis Habermas selle kohta on kirjutanud”.
Eesti keeles Habermasi töid paraku peaaegu polnud (mõned Akadeemias ilmunud artiklid välja arvatud). Samas on tegemist autoriga ja raamatuga, mis lubanuks nii mõnelegi probleemile ka Eesti demokraatia kavandamisel vaadata teisiti.
Habermasi tõlkimine pidanuks olema osa Eesti taasdemokratiseerimise programmist. Eesti jaoks on Habermasil muidugi üks “viga” kui mitte surmapatt – pärinemine marksistlikust juurest. Kuid Habermas on endiselt aktuaalne – leiduks vaid piisavalt süvenejaid. Aga nüüd on ta ebamugav juba muudel põhjustel.
Sotsiaalteaduslik polüglott
Kas Jürgen Habermas on filosoof, sotsioloog või politoloog? Ilmselt võiks ta olla üks või teine. Neid distsipliine integreerimata on maailma tipptasemel tegija raske olla.
“Poliitika filosoofia” ilma süvafilosoofilise läbitunnetatuseta on lame ümberjutustus, poliitikateadus ilma sotsioloogilise argumentatsioonita on suuresti sisutu ja poliitika sotsioloogia ilma poliitikateaduseta on pime (kui parafraseerida Kanti). Habermas on üks neid õnnelikke erandeid, kes on korraga silmapaistev neis kõigis kolmes valdkonnas. See omadus on nn Frankfurdi koolkonna üks tunnusjooni – selle esindajad (Marcuse, Fromm, Horkheimer, Gadamer jt) on kõik interdistsiplinaarsed uurijad.
See esitab muidugi lugejale suure nõudmise – Habermas eeldab, et tema lugeja on kaasamõtleja, mitte aga “läbilugeja”. Seda raamatut ei saagi “läbi lugeda”, see tuleb “läbi mõelda” ja “läbi elada”. Ruumil, milles Habermas liigub, on enam mõõtmeid, kui oleme harjunud. Olen üsna teadlik raskustest, mis on seisnud tõlkija ees – ta on võtnud suure riski, tekitanud hulga probleeme, aga kõigepealt tuleks Andres Luuret ikkagi tänada (kindlasti oleksin aga lisanud eestikeelseile tuletistele enam saksakeelseid vasteid). Sedalaadi raamatu tõlge on väga vaevarikas, pelgalt tõlkijale isegi tänamatu töö, aga ka tõlkija on ise filosoof, mis ongi peamine.
Kuidas muuta habilitatsioonitöö “epohhiloovaks”?
“Avalikkuse struktuurimuutus” pole Habermasi peateos – tal on hulga paksemaid, koguni mitmeköitelisi ja hoopis värskemaid raamatuid.
Habilitatsioonitööna (professori koha taotlemisel) kirjutatud ja esmakordselt 1961. aastal ilmunud “Strukturwandel der Öffentlichkeit” on saanud eesti keeles pealkirja “Avalikkuse struktuurimuutus”. Ma ei ole kindel, kas just see tõlge on parim – selle neutraalsus ei anna edasi raamatu Drang’i – pinget. “Avalikkuse muutuv struktuur” või isegi “Avalikkuse arenev struktuur” andnuks vahest paremini edasi Habermasi nägemust. Habermas on kontinentaalne filosoof ja isegi “areng” poleks ehk liig – ta näib uskuvat et ühiskonna muutustel on suund, et see “liigub”, demokraatia vaim areneb ja avalikkus rikastub.
Habermas on hea näide sotsiaalteadusliku ajaloolise uurimistöö tüübist, mis Eestis puudub või on koguni põlatud. Habermas nimetab seda ise ühiskonna tervikseoste struktuurilisel analüüsil rajanevaks uurimiseks. Objektiks on kodanikuühiskonna ja avaliku arvamuse kõige üldisemad ehk struktuursed muutused. Faktid, mis Habermas kindlaks teeb, seisavad kõrvuti filosoofilise mõtte arenguga, mida käsitletakse neist välja kasvavana. Sedalaadi uurimislaadi väärtust kinnitab tõik, et kolmkümmend aastat hiljem võis Habermas uusväljaandes piirduda vaid eessõnaliste täiendustega, ilma vajaduseta teha põhimõttelisi uuendusi.
Ajalooteadus peamiselt täpsustas tema tähelepanekuid, üldjoontes jäi aga “struktuur” paika. Veelgi enam – uurimus osutas, et ka hegellik, väga üldistes mõistetes liikumine pole ennast ammendanud. Väga üldised arutlused, mis rajanevad eelkõige mõistete “dialektikal”, võivad osutada väga olulistele paradoksaalsetele seostele nähtuste vahel.
Milles on Habermasi suurus?
Lühidalt kokku võttes: Habermasi suurus on ühiskonnaelu demokratiseerimise sotsiaal-kultuuriliste tingimuste teadvustamises. Selle raamatuga juhatas ta sisse diskursuse uuringud, milles täpsustab varem tõusnud probleemiasetusi.
See on väga saksalik raamat, mida ei saanuks kirjutada ei Venemaal ega Eestis. Selle taust on väga kõrge mõtlemiskultuuriga, eneserefleksiooniga ja traagilise saatusega rahva filosoofi “jagatud ajalooline trauma”. Viimast selles mõttes, et taustaks on ikkagi küsimus – kuidas sai see (Hitleri võimuletulek) võimalikuks? Kuidas sai Euroopa tragöödia vallanduda arenenud kodanikuühiskonna, erakordselt kõrge kirjaoskusega riigis, Goethe ja Kanti kodumaal?
Just seetõttu näeb Habermas probleeme ja karisid, mida meie – süütud “uute vaprate demokraatiate” õpipoisid – isegi ei aima. Kuidas äkki muututakse “nõiduse õpilasteks” – järsku võib see juhtuda ka, esinedes formaalselt leppimatute antimarksistidena (nagu seal see juhtus)? Kogu viitamine vaid “Põhiseadusele” ja sellega tagatud vabadustele on õige, aga ikkagi naiivne, kui vahel mitte isegi petturlik sõnakõlks.
Demokraatia pole taandatav formaalselt hästi ehitatud institutsioonidele. Turusuhete “holism” pole parem kui poliitilise võimu holism. Selles mõttes peaks raamatul olema oluline sõnum neile, kes usuvad, et demokraatia on enamuse võim vähemuse üle, arvavad, et propagandistliku retoorikaga “lepingust Eestiga” saab takistada võimu libisemist käest ja peatada demokraatia arengut. Foucault’l oli piisavalt põhjust ka Habermasile ette heita utoopilisust (et “parema argumendi reeglil on otsustavat kaalu”). Kuid Habermas jääb alati ka “kriitiliseks” mõtlejaks.
Habermasi peamine sõnum on, et demokraatia allikas ei peitu institutsioonides. Demokraatia allikas ja tagatis on inimestes, inimeste demokraatlikes harjumustes, igapäevaste, mitte formaliseeritud inimsuhete demokraatias. Oma igapäevase elu praktikate vahendusel inimesed “toodavad” kas siis vabadust või orjust. Habermas uuribki seda, kuidas see eneseorjastamine või vabastamine materialiseerub ühiskonna ja mentaalsuse struktuurides. “Kodanikuühiskond” ja “nõupidamisedemokraatia” (deliberatiivne demokraatia) on kesksed võtmesõnad, mis kasvavad välja sellest uurimusest. Võimu legitiimsus ei rajane kõikide tahtel, vaid nõupidaval osalemisel.
Habermasi uurimuses peegeldub 60. aastail vallandunud lingvistilise ja kommunikatsioonilise pöörde algus ühiskonnateadustes, mis tänaseks on tundmatuseni muutnud poliitikateaduse näo. Modernismiajastu sünnitatud võrdlevat politoloogiat täiendavad uued lähenemised, sest poliitika sfääri peab hakkama üha enam käsitlema kultuuri terminites. Ühelt poolt “elumaailma” – ”elaviku” ja teiselt poolt “süsteemi” varjatud dialoog ning võitlus osutavad, kuivõrd on sotsioloogilised, filosoofilised ja politoloogilised argumendid omavahel läbi põimunud. Habermasilt õppust võtnud inimesest ei saa ilmselt restitutsiooni retoorika harrastajat.

P. S. Ei saa mööda ühest kommentaarist, mis on mind painanud kogu kirjutamise ajal. Tänaseks juba kümnetes trükkides ilmunud raamat on korraga nii elamuslik kui ka kuidagi tuttav ja mitte ainult selle pärast, et selle ideed on saanud ühiskonnateaduste raudvaraks. Aeg-ajalt on mul tunne, et sedalaadi strukturalistlik ja samal ajal “intiimne” ajalookäsitlus muutus kuidagi omaseks juba hoopis varem.
Mitmed arutlused (vähemalt oma haardelt ja demokraatlikult mentaalsuselt) tulevad kuidagi tuttavad ette. Keel on teine – “elumaailm”, “võimustamata avalikkus” ja arvukad muud sõnad on vaieldamatult uued. Kuid arutlused keelekasutuse mõjust, kommunikatsioonilisest demokraatiast, salongide, sõpruskondade, salaliitude, avalikkuse jne rollist koos selle nende tähendusega kultuuri arengule on vägagi tuttavad.
Muidugi on selles noort Marxi ja Gramscit! Kuid on midagi veel tuttavamat ja need on ... Juri Lotmani uurimused. Ajalooline keskkond, mida uuris Lotman, kirjeldades õukonnaelu, salonge, salaliite (dekabristid), avalikkuse teket jne, on muidugi Venemaa tegelikkus. Tartus ei saanud avalikult küsida “demokraatia kodu” ja vabaduse tingimuste järele. Kuid probleemiasetus on lähedane – nii tajusid seda nii lugejad kui ka tsensuur. Väga kahju, et mitte ajaloolased.

Jürgen Habermas
s. 1929
saksa filosoof ja sotsioloog, maailma mõjukaimaid ühiskonnateoreetikuid. Theodor Adorno ja Max Horkheimeri õpilane, kuulsa Frankfurdi koolkonna ühiskonnakäsitluse peamisi arendajaid. Aastast 1983 Müncheni Max Plancki Sotsiaaluuringute Instituudi direktor.

Teosed:
Technik und Wissenschaft als Ideologie (1968)
Moralbewusstsein und kommunikatives Handeln (1983)
Die neue Unübersichtbarkeit (1985)
Der philosophische Diskurs der Moderne (1985)

Äsja eesti keelde raamatuna “Avalikkuse struktuurimuutus” jõudnud  Jürgen Habermasi habilitatsioonitöö  “Strukturwandel der öffentlichkeit” ilmus originaalis 1962.