Uno Mereste.
Toimunust & kaasaelatust. 1. osa. Meenutusi aastaist 1928-1964.
SE & JS, Tallinn 2003. 808 lk.

Hans Trass.
Üksi ja ühes. Mnemograafia.
Ilmamaa 2002. 254 lk.

Akadeemik Mereste valdab sõna, teda on lahe ja huvitav lugeda ja ega selles polegi midagi imelikku, sest kunagi varases nooruses on tal olnud kirjanikuahvatlusi, teda on koguni kirjanduse radadele meelitatud. Mereste keelealaseid artikleid Keeles ja Kirjanduses respekteerivad ka keeleteadlased.

Tippteadlane peab end laitmatult väljendama ja nõtkelt suhtlema, talle on vajalikud lektori ja õppejõu oskused, tal tuleb omandada vähemalt kolm võõrkeelt (Mereste puhul omastamise järjekorras ilmselt soome, saksa, vene, prantsuse ja inglise keel ja näpuotsatäis vältimatut ladina keelt), talle on vajalik mingigi arusaam muudest distsipliinidest ja nende raames rakendatavatest meetoditest, mis lõppkokkuvõttes taandub ju loogilisele üldistavale analüüsile teadusest kui sellisest. Tippteadlane ei saa läbi ilma, et tal oleks sidet kultuurieliidiga laiemas mõttes, olgu siis kodumaises või kosmopoliitilises mastaabis, kusjuures iialgi ei tohiks ta lasta loiduda intiimsemal inimese ja olude tunnetusel. Tippteadlane loob sõnavara ja puutub päevast päeva kokku tõlketeoreetiliste küsimustega.

Mereste viitab neile ideaalomadustele läbi kogu köite ja mõistagi ideaali ei saavuta keegi. Ta jutust lihtsalt selgub, et tippteadlase eelduseks on olla ärksalt mitmekülgne juba lapsest saati. Mereste ise on olnud võlutud kirjandusest ja kunstiajaloost, ta on lõputu lugeja tänini, nagu mälestustes aimata võib. Ta on kirglik purjetaja, purjetamisõpiku autor. Akadeemilisel tasemel õppis ta mitu aastat TÜ kaugõppes geograafiat, läbi aegade uuris ta rooma õigusega seonduvaid probleeme. Õigusalased teadmised võimaldasid tal muide vaat et noorukina teenida nö musta raha advokaadiabilisena ja olla hiljuti tegev EV põhiseaduse väljatöötamise juures, ehkki võlaõiguse peatükiga  polemiseerib ta tänini.

Mereste pärineb töölisperekonnast, kuid ta pole kuulunud komsomoli ega komparteisse. Ta karjäärile see tõrksus suuri takistusi ei põhjustanud. Üks Mereste kaasaegne väitis muide sarkastiliselt, et kusagil viiekümnendate keskpaiku muutus parteiaparaat üldistusvõimeliste teadlaste suhtes tolerantsemaks, sest nad olid tallalakkujatest juba kurnatud ja vajasid kainet ja objektiivset analüüsi. (Mereste analüüsid rändasid pitseeritud seifi pealdisega “Salajane”.) Parteitu oli nö kvaliteedimärk, mida siiski otseselt ei tunnistatud. Mereste aimas varakult, et kommunismi vaimus argumenteeritud apoliitilisus laseb tal pikkamööda mingilgi määral iseseisvuda. Kommunismi ideoloogia perfektne valdamine avas intelligentsele inimesele üllatavaid vaatenurki ja hirmutas kõikvõimalikke funktsionääre nende lõputus harimatuses.

Nn kuldseid kuuekümnendaid nimetab Mereste muide käegalööva mugandumise ja rahvusliku ühtehoidmise kadumise “kuldse ajastu” alguseks.

Mereste pärineb tugevast turvalisest perekonnast, kuhu sulandus mitmetel asjaoludel inimesi, kellega puudusid sugulussuhtedki. Mereste memuaarid kubisevad inimestest nagu “hiina romaan”, tema inimarmastus on silmatorkav. Näiteks naised – Merestel kas pole olnud halbu naisesuhteid või ei pea ta võimalikuks neid avada.

Mereste memuaaride mahukus ja kirjanduslik tase paneb mind siiski arvama, et teatud määral on siin tegu nn. järelmäletamisega, rekonstrueerimisega, erineval ajal mõeldu ja kogetu liitmise ja kombineerimisega kirjandusliku terviklikkuse nimel. Mereste nagu tõeline kirjanik suudab vähemagi seiga kirjutada lahti vähemasti lühinovelliks.

Akadeemik, bioloog Hans Trass  on avaldanud aasta eest oma mälestused “Üksi ja ühes. Mnemograafia” mille maht Merise I köitega võrreldes on neljandiku võrra napim. Ta ei ole vähem kõnekas ega ka sõnaliselt andetum. Akadeemilist laadi hoiakud ja pürgimused, vaated enese kujunemisele, inimsuhetele ja ühiskonnaoludele jne. on neil paralleelidena võrreldavad. Isegi päritolu ja teadlase maine või karjäär on sarnased. Ka tema on mitmekülgselt kultuurimaias, Trass on ju bioloogiaõpingute kõrval lõpetanud Tartu muusikakooli lauluklassi ja veel noore õppejõuna esinenud. Vanemuse laval Eino Tambergi oratooriumis solistina, mida ülikooli juhtkond pidas muide õppejõule alandavaks. Ta on läbi aegade luuletanud, mälestusköite lõppu lisatud värsid on täiesti tasemel luule, mis sest et mitte moodne.

Trass aga raiskab väga vähe jõudu kaasaegsetele kommentaaridele, ta fikseerib, kuidas miski kunagi oli, otsib napisõnalist otseteed mineviku ja oleviku vahel tagantjärele tarkust tasku peites. Ainus kord, kui ta võimsalt kaasajaga suhestub on arutlus tema ja ta saatusekaaslaste liitumise üle NLKP-ga, millele tollal oli muidugi vähemalt viis laias skaalas praktilist põhjendust. Trass ütleb, et õigustust pole, et ta eksis, kui lasi end seltsimees Habermanil veenda, et ilma parteita Tartus heal järjel teaduskollektiivi organiseerida pole võimalik. Trass ütleb otse, et ta lihtsalt muganes, kuid ei lase siiski nina norgu – tõelisi saavutusi ei saa talt keegi võtta. Ja tema osalus meie kultuurielus laiemaltki on olnud siiras ja toestav.