Akadeemikuna igavikku
Evald Okase surmaga lõppes üks ajastu eesti kunstis. Oli ta suurepärane maalija? Absoluutselt. Suurimaid virtuoose, keda meie kunst näinud? Absoluutselt. Meie kaasaegne kunstnik? Ainult kronoloogiliselt. Tegelikult oli Okas viimane võimas klassikaline eesti maalikunstnik. Oma põlvkonna viimase ürgvitaalse ja mitmekülgse mohikaanlasena kandis Okas oma aadete lippu uhkelt ja sõltumatult kuni lahkumiseni, nautides populaarsust publiku seas üle 70 aasta ja vaid vilistades tema esteetikat vanamoodsaks pidavate snoobide peale. 90 aasta juubeli puhul korraldatud kolmenädalasel isiknäitusel Tallinna Kunstihoones käis rekordiliselt üle 5200 külastaja ning üldrahvalikul hääletusel valiti Okas juba kümne aasta eest sajandi 100 suurkuju hulka. Esimese eesti kunstnikuna sai Evald Okas endale eluajal oma muuseumi. Kunstnike Liidu järelehüüdes märgitakse õieti, et “Okast on nimetatud ka Eesti kunsti Picassoks. Suure modernismiklassikuga ei seo teda mitte ainult üle inimvõimete ulatuv teoste hulk, vaid ka hingesugulus, mis väljendub eelkõige graafikas.”
Picasso ja Okas… Kunstis on mind alati huvitanud angažeerituse ja konteksti küsimused (nüüdisaja kunstiteaduses ajaloo uurimisel kahjuks äraunustatud aspektid), ametlike tellimuste ettekirjutuste ja looja vaba valiku vahekorra teema ning ajastu lubatavuse piirid. Kuidas mood dikteerib käitumist ja kuidas seda teistel eesmärkidel ära kasutatakse, et säilitada sisemine vabadus. Picasso astus kommunistlikku parteisse ja lõi rahutuvi. Okas oli parteitu, kuid mingitel perioodidel assotsieerus sotsialistlik realism kõige otsesemalt Okase loominguga. Mida kõrgemasse vanusesse mõlemad jõudsid, seda enam omandasid nad elava legendi staatuse, sümboliseerides rahvusliku kunsti traditsioonide tugevust. Kuid diametraalselt erinevaid teid selles: Picasso avangardi suurust, Okas realismipõhise väljenduslaadi ülevust. Ja pole mõtet spekuleerida – nagu olen korduvalt kuulnud –, kas Okasest oleks tulnud modernist, kui Eesti areng kulgenuks ilma okupatsioonide ja Moskva kehtestatud kunstikaanonita. Põhimõttelise järelduse võime me teha sellest, et kui Eesti taasiseseisvub, ei muutu Okase stilistikas midagi, kuid ametlikest tellimustest vabana keskendub ta nüüd lõplikult ainsale temaatikale, mis talle kõige armsam on – naisaktile ja sümbolistlikule kompositsioonile. Vähesed on pärast Wiiraltit palja naisekeha sensuaalsust ja tundeskaalas lüürilisest jõhkra häbituseni demonstreerivat enesepaljastust nii meeleliselt ja mitmekülgselt kujutanud kui Okas. Tema aktikrokiid moodustavad kahtlemata eri peatüki eesti joonistuse ajaloos ja pole ime, et graafiline element valitseb tugevalt ka Okase maalides. Peaks veel lisama, et koos Ott Kangilaskiga kirjutas Okas õpiku “Sügavtrükitehnikad”. Joonistusega debüteeris ta ka avalikul näitusel – 1939. aastal kunstihoones.
Et tegeleda aktimaaliga, nõukogude ajal võrdlemisi taunitud žanriga, valis Okas kompromissi. Nagu ta korduvalt sel kümnendil avalikult tunnistas, tähendas ametlike tellimuste vastuvõtmine (sealhulgas kurioosne Maarjamäe lossi hiigelmaal) tema jaoks loomevabaduse lunastamist ja sõltumatust (ka materiaalses mõttes). Ühelt poolt NSV Liidu rahvakunstnik, NSV Liidu Kunstide Akadeemia liige ja NSV Liidu Ülemnõukogu saadik, kes võib arvukatele välisreisidele kaasa võtta oma lapsi (erakordne privileeg tollal), teisalt ei surunud ta kellelegi oma tõekspidamisi peale. Okase klassikaks saanud mastaapne grupiportree “100 eesti kunstnikku” (1974-1982) ühendab sõbralikult eri kunstnike põlvkondi Reindorffist ja Adamson-Ericust noore tollase radikaali Lapinini.
Vive Tolli meenutas mulle hiljuti, et ta ei mäleta Okast kunagi ühtegi oma kolleegi kritiseerimas, kuidagi vaimselt ahistamas ega laimukirju kirjutamas. See-eest näeme me lugematutel fotodel Okast igasugu avamistel, maskipidudel ja sünnipäevadel, ikka naeratavana, elurõõmust pakatavana, arvuka kaaskonna keskel. Tõeline kunstivürst.
Ja iga tema 1960. aastate reisielamus vormus võrratuks loominguks. Ma ei väsi vaatamast Okase õlimaale Milano doomist ja Veneetsia Püha Markuse katedraalist, neid ainukordselt säravaid ja võbelevaid koloriidiimesid, mis nii täpselt tabavad Itaalia südasuvist õhuvirvendust. Või siis sügavtrükitehnikas graafilised sarjad Hollandist ja Belgiast. Ekspressiivne Jaapani maalisari, šedöövriks “Hiroshima”. “Hiroshimas” väljendub üks Okase tugevaid külgi: luua võimsaid emotsionaalse jõuga kujundeid ja sümboolseid, metafooririkkaid tähendusi, lavastatud allegoorilisi kompositsioone (sama probleem tõuseb esile juba maalis “Eesti Kaardiväe Laskurkorpus 22. septembril 1944. a Tallinnas”, 1945). Sellise väljenduslaadi ületamatuks apoteoosiks kujuneb ülesehitatud Estonia teatri laemaal 1947. aastal (koos Elmar Kitse ja Richard Sagritsaga), kus Okase erakordselt barokne, maaliline ja koloristlikke kvaliteete rõhutav maneer kõige avaramal pinnal realiseerub. Liikumist rõhutav barokk on Okasele midagi ülimalt loomuomast, tema kui kunstniku metoodiline nurgakivi. Temperamentsed maalijad, nagu Veneetsia hilisrenessansi suurmeistrid, Rubens, Delacroix, Pariisi 1930. aastate uusrealistid, on kindlasti Okase mõttekaaslased. 2008. aastal küsisin Okaselt Haapsalus, keda ta kunstiajaloos hindab, kuid ühtki nime ta öelda ei tahtnud. “Ma vaatasin ja jätsin meelde,” kostis ta vaid. Kas Evald Okase raamatukogu on katalogiseeritud?
Tema janu kunstitegemise järele ei kustunud kunagi. Igast pintslitõmbest tuli maal, igast pliiatsikriipsust joonistus. Isegi pansionaadituba muutus ateljeeks, sanitarid modellideks. Kunstiobjektiks transformeerusid taburetid, aknaraamid, uksed, vabad seinapinnad. Tegevuskunsti tõusulaine spontaansed aktsioonid ei jätnud ka Okast puudutamata ja nii sündisid Tallinna Kunstihoone hoovimaja välisfassaadil mingi performance’i käigus efektsed aktimaalid (enam-vähem alles, minge aga vaatama). Üle neljakümne aasta tagasi kinkis ta oma vana, kuid korras trükipressi Tallinna 46. keskkoolile ning sellel trükkisid oma elu esimesed linoollõiked kõik kunstiklasside lapsed, allakirjutanu kaasa arvatud. Ma loodan, et see press töötab mu vanas koolis in optima forma siiani.
Evald Okas sõitis nõukogude ajal välismaale. Ta pagasit kontrollis Tallinna sadamas vene tolliametnik. Avastas, et Okasel oli kaasas kunstitöid. Riidles temaga, et ilma loata kunsti välja viia ei tohi ja tahtis konfiskeerida, aga siiski küsis – kust on need pildid pärit. Okas vastas – ise maalisin. Ametnik ütles kergendunult – kui ise, siis pole see kunst. Ja lasi tal koos oma piltidega minna.
