Akadeemiliselt ja emotsionaalselt
Ants Hein. ”Eesti mõisaarhitektuur historitsismist juugendini”.Hattorpe, 2003.
374 lk.
Kui 1980. aastal tehti esimesi kokkuvõtteid Eesti mõisate inventariseerimisest, siis selgus, et üle kolmesaja häärberi ehk umbes 40 % pärineb ajavahemikust 1830–1918. Ilmnes, et polnud praktiliselt ühtki mõisa, kus sel perioodil poleks midagi juurde või ümber ehitatud, kõige enam muidugi viinavabrikuid ja muid tootmishooneid, mille arv tõusis nelja tuhandeni, olles märgiks industriaalajastu sissetungist mõisatesse.
Ants Hein oli üks
tollastest inventariseerijatest, kellest tänaseks on saanud Eesti
mõisaarhitektuuri parimaid tundjaid. Ta on seda tüüpi
kirjutajaid, kes silmnähtavalt naudib faktikübemete avastamist
arhiividest, erakirjadest ja memuaaaridest. Selline uurijatöö on
paljudele järgmiste põlvkondade kunstiteadlastele juba
võõras ning tihti juba ka kättesaamatu – väheseks on
jäänud mitte ainult saksa keele vaba valdamine, vaid raskuseks on
juba ka tsaariaegse vene arhiivi lugemine.
Ants Heina viideterohke raamat peegeldab klassikalise kunstiteaduse parimaid traditsioone. Lugejat rõõmustatakse paljude Euroopa paralleelidega ning terve rea uute arhitektide nimedega. Tänu Ants Heinale teame saksa arhitekti Otto Wildaud, kes projekteeris Eesti silmapaistvaima juugendmõisa Taagepera ning ka naabruses Holdre. Jacques Rosenbaumi nimi Laupa mõisa arhitektina tuli ilmsiks Otto von Taube käsikirjalistest mälestustest (Taubesid ja Rosenbaumi ühendas muide ka korporatsioon Rubonia – korporatsioonid olid tollal olulised sidemete loomise kohad). Veltsa mõisa arhitektina esitleb Hein inglast John Nortonit, Vana-Vigala pargipaviljoni autorina Berlini arhitekt Wiedemanni, Vana-Vigala härrastemaja suure rõdu projekteerijana Paul Laspeyres’t, Paeküla mõisa arhitektina Otto Schotti. Üldsusele oli teadmata ka Wladyslaw Karpovitcz Kalvi arhitektina.
Olustvere oletatava arhitekti – šotlase MacPhersoni nime uuris Ants Hein välja Nicholas Fersenilt, millele siinkohal võib lisada, et Fersenid ja MacPhersonid kuuluvad ühte klanni, mistõttu Olustvere projekti tellimist Šotimaalt ei pruugikski seostada suurvürst Boris Vladimirovitšiga Peterburist. MacPhersonite muuseum Newtonmore’is Šotimaal on ka ise üsna Olustvere moodi maja.
Mõisate lood on köitvad ja tsiteeritud memuaarid lisavad neile emotsionaalsust. Üks värvikamaid on Muuga mõisa projekteerimise lugu Carl Timoleon von Neffi esimestest skitsidest Peterburi tipparhitekti Ludvig Bohnstedti projektini, mis koos seiklejast ehitusmeistri Thomsoniga Lõuna-Venemaa avarustesse kadus. Olen kindel, et professionaalse arhitekti nimi koorub kunagi ka Karlova mõisa ehitusloost, sest väidet, et Faddei (Jan Tadeusz Krzystof) Bulgarin selle ise projekteeris, võtaksin igal juhul reservatsioonidega. Küllap konsulteeris temagi tollal professionaalsete arhitektidega, keda Peterburis rohkesti käepärast oli.
Kahetsusväärselt pole selgunud Kirschteinide juugendstiilse Neeruti mõisa autor, kelle nimi on kindlasti Venemaa arhiivides. Kahtlustada võib arhitekte, kes olid seotud Kirschteini Vene-Ameerika kummimanufaktuuri edumeelsete ehitistega Peterburis (uuriksin esmajoones saksa päritolu V. Schaubi). Vene arhiive pole Hein kahjuks üldse kasutanud. Ka Läti Riigiarhiivist on nimetatud vaid üht fondi, mis annab lootust, et avastused on siingi veel võimalikud. Lätis on mõisaarhitektuuri uurimine samuti edenenud ning Läti mõisate paralleele on raamatus põhjendatult palju.
Kui midagi tundub raamatus vajaka, siis ehk see, et mõisate suurepärase portreteerimise kõrval on analüüsivam tekstiosa napiks jäänud. Uuritav periood oli ajalooliselt murranguline, lisaks üldisele skeemile balti aadli hääbumisest mahub sinna ka baltisakslaste kodanlikustumine ning rahvusliku eneseteadvuse uus tõus pärast 1905. aasta revolutsiooni, mil siin taas lubati asutada saksa ühinguid (Deutscher Vereine) ja asuti taastama saksa koolivõrku. Baltikumi asustamine saksa kolonistidega 1908–1913 pidi taastama saksa mõju maapiirkondades. Saksa identiteeti toetasid jõuliselt pangermanismi ideoloogia ja Heimatschutz-liikumine, mis eriti arhitektide seas populaarne oli. Kogu selle konteksti parem esiletoomine aidanuks mõista, kuidas pärast šokeerivat mõisate põletamist 1905. aastal siin üldse keegi uue mõisa ehituse peale mõtlema hakkas.
Juugendstiil mõisaarhitektuuris on omaette intrigeeriv teema. Juugend oli kodanluse uue ajastustiili loomise katse, vastuoluline ja erivormiline, kuid kindel põhimõttelises vastandumises 19. sajandi historitsismile, mis end ammendanud oli. Juugend oli omamoodi “kodanliku aristokratismi” loomise katse, kusjuures elamuarhitektuuris kaasnes sellega põhimõtteline pööre – eluruumide ülesehituse allutamine keskklassi tarbijalikule praktitsismile, millega ajaloo prügikasti visati esinduslikud saalid, laiad mitmemarsililsed trepid ning mis kõige tähtsam – ahistav fassaadikompositsioon, mis varem jäigalt siseruumide paigutust dikteeris. Alfred Lichtwarki propageeritud seestpoolt väljapoole projekteerimise printsiip oli kodanliku elamureformi põhimõttelisim väljendus. Seda leiame ka Eesti mõisatest, kuid nende plaanilahendusi analüüsib Ants Hein kahetsusväärselt vähe ja nii jäävad 20. sajandi alguse mõisamaja struktuuris toimunud dramaatilised kollisioonid tegelikult avamata, stilistika käsitlemine kipub jääma vormikirjelduse pinnale.
Mõisate kui arhitektuurižanri aristokraatlik traditsioon eeldas representatiivsuse säilitamist, kuid elamuarhitektuuri reformid nõudsid selle purustamist – tekkis situatsioon, mis nõudis uusi seisukohavõtte. Baltisaksa mõisnike ja progressi keeruliste suhete parimaks näiteks on Hermynia zur Mühleni jutustatud lugu (Loomingu Raamatukogu, 1981) eakast mõisahärrast, kellele hakkas väga meeldima kiire autosõit, misjärel ta autojuhile õnneliku naeratusega peopesal tüki suhkrut ulatas.
Eesti mõisaarhitektuur on rikas ning Ants Heina heas keeles (keeletoimetaja Silvi Sündema väärib eraldi kiitust) raamatu näol oleme saanud suurepärase teose selle taasavastamiseks. Kahju, et seda nii tagasihoidlikult toetab raamatu kujundus (Jüri Kaarma) – ajalooliste fotode pisikeseks tegemine (eriti kaanel) on küll lausa liiast, mis kõnekat arhitektuuri kahetsusväärselt maha surub. Kogu üldise mustvalgsuse juures jääb silm paratamatult värvi ihkama – räägitakse ju ehitistest, mis teistest selle poolest eristuvad, et nad kaunis looduses asuvad.
