Aknapesija pääses eluga

Tarmo Vahter luges Der Spiegeli ajakirjanike raamatut, mis taastab New Yorgi terrorirünnaku läbi asjaosaliste silmade.

Koostajad Stefan Aust, Cordt Schnibben.
“11. September. Geschichte
eines Terrorangriffs”.
Deutsche Verlags-Anstalt. Stuttgart/ München 2002. 288 lk.

Viis kuud pärast New Yorgi terrorirünnakut on Der Spiegeli toimetus avaldanud sellest ligi 300-leheküljelise reportaaži. Teksti kirjutas 18 ajakirjanikku, keda abistas 30 toimetajat.
Lugu 11. septembri sündmustest algab 48aastase World Trade Centeri aknapesija, poolakas Jan Demczuriga. Kell 4.40 hommikul üles tõustes seob mees endale lipsu kaela, sest ta töötab ju koos äriinimestega!
80. korrusel teevad oma igapäevaseid liigutusi börsimaaklerid, kes teenivad edukal hommikupoolikul Jeep Cherokee. Õhtul koju jõudes on seda hea mokaotsast abikaasale mainida.

Peale miljonäride töötab WTCs palju tavalisi inimesi. Raamatu lehekülgedel tutvub lugeja sekretäride, arvutispetside ja restoranitöötajatega. Eriti meeldesööbiv tegelane on 89. korruselt treppi mööda vabadusse astunud Rafael Kava. 80aastane mees on perekonnafirma asjaajaja!
Kadedustärataval moel suudab Spiegel rahuldada kahte täiesti erinevat lugejatüüpi. Helsingin Sanomate legendaarne reportaažikirjutaja Ilkka Malmberg nimetab neid “mehelikuks” ja “naiselikuks” lugejaks. “Mehelik” lugeja nõuab ajakirjanikult arve, fakte, paljastusi. “Naiselik” lugeja hindab lause ilu ja emotsioone. Hoolimata laialt levinud arvamusest pole kahel lugejatüübil eriti pistmist lugeja sooga.
Korraga nii “mehelikule” kui ka “naiselikule” lugejale meeldivat lugu on Malmbergi arvates kirjutada väga raske. Tihti aga lausa võimatu. 120 000 kroonise kuupalgaga Spiegeli toimetajad saavad sellega hakkama.
“Naiselik” lugeja kaifib kindlasti kirjeldust, kuidas üks õnneseen istus paugu ajal WTC peldikus ja luges ajakirjast Tom Hanksist. Kui ta ukse avas, haigutas põranda asemel kolme korruse sügavune auk.
Raamatu “kõva osa” tutvustab lennukikaaperdajate elu ja mõttemaailma. Mis viis 19 noort meest nii kaugele, et nad tapsid ühel päeval 3000 inimest?
Terroristid ei olnud ju luuserid. Juristi poeg, supermarketiomaniku poeg, beduiini hõimupealiku poeg, kõrge ametniku poeg.
Rünnaku juht Mohammed Atta “oli keelte peale andekas, ratsionaalne ja eneseteadlik, vihkas Lääne kultuuri ning talus nii füüsilist kui psüühilist stressi”.
Egiptlane Atta õppis Saksamaal arhitektuuri. Ta oli muinsuskaitsja, kes vihkas üle kõige ameerikalike kõrghoonete kerkimist oma kodumaale.
“Oleks kerge temasuguseid terroriste haigeks tembeldada. See pole lihtsalt õige,” kirjutavad autorid. Saatuse irooniana asub Spiegeli toimetus Hamburgis. Samas linnas õppisid nii Atta kui tema mitu mõttekaaslast. Tõenäoliselt valmiski terrorirünnaku plaan just hansalinnas.

Hoolimata koduväljaku eelistest ei suuda Spiegel seletada usinate külalistudengite muutumist islamiradikaalideks. Kuidas küpses usk, et Lääne ja Ida vahel valitseb sõjaolukord? Mis pani “jumalalendurid” arvama, et WTC ründamine on araablaste jaoks enesekaitse? Nendele küsimustele ei oska vastata ka noormeeste vanemad, kes seletavad kõike juutide vandenõuga.
Aknapesija Demczur sõitis lennuki majja kihutamise hetkel liftis ja jäi korruste vahele kinni. Õnneks olid poolakal kaasas igapäevased töövahendid. Tänu harja oskuslikule käsitsemisele suutis ta ennast läbi kipsplaadist seinte vabadusse murda.