Alandlikkusega teie Aarne Soro
„Palju on ette võetud ja palju jõutudki... Olen ju tegelikult igatsenud sellist jokutamise aega. Nüüd on see käes.“
Näitleja Aarne Soro nii pea enam publiku ette ei jõua. Tema koduteater Ugala on kinni, etendusi ei toimu. Eestis kehtib 1. maini eriolukord.
Soro räägib, et on osanud ootamatult sülle sadanud pereaega nautida. Mänginud lastega lauamänge. Matkanud Varesemägedes. Vaadanud järele head filmid. Lugenud. „Ja milline õnnistus on hommikuti kaua magada, kui pesamuna Artur lubab. Aga ikkagi kardan. Tõde on selles, et nende toredate tegevustega püüan lämmatada suuri küsimusi. Milleni see enneolematu pandeemiaolukord viib? Mis ootab meid poole aasta pärast?“ küsib Soro.
Teatri sulgemise hetkel oli Sorol Ugala repertuaaris seitse rolli. Ta vaimustas publikut transsoolise IT-spetsialistina lavastuses „Surmkindlad asjad siin elus“, transformeerus saja-aastaseks Rootsi kirjaniku Jonas Jonassoni menuraamatul põhinevas lavastuses „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“ ja pälvis möödunud aastal nii Ugala kolleegipreemia, publikupreemia kui ka Eesti teatriuurijate ja -kriitikute ühenduse Hea Teatri auhinna. „Teatrikunsti olemasolu põhjenduse olen sidunud Artaud’ mõttega, et teater on loodud, tegemaks inimestele selgeks, et „taevas võib ikka veel meile pähe langeda“, et maailm võib ilmutada hirmsamat ja paratamatumat julmust, kui inimkond isekeskis suudab demonstreerida,“ mõtiskleb Soro. „Muidugi loodan, et saame hakkama. Ei taha oma mõtetega liiga sügavale pimedusse laskuda, seal võib minna keeruliseks. Kaovad otsad ja algused. Mul pole selleks häid silmi. Aga mul on praegu aega. Ehk jõuan vastusteni ja siis räägime jälle.“
