Alar Niineväli soovitab: 127 tundi
Mõlemad jälgivad lootusetusse situatsiooni sattunud mehe võitlust oma elu eest ning sarnane on isegi see, et mõlemas saavad draamamusklit pingutada näitlejad, kes varem saavutanud mainet peamiselt koomiliste rollidega. “127 tundi” tabab eesmärki aga tunduvalt paremini. Pärast “Elusalt maetud” vaatamist jäi kõlama väga ühenoodiline kriitika Ameerika ettevõtete pihta, kes Iraani konfliktist majanduskasu lõikavad. “127 tundi” kujuneb meeldivalt mitmekihiliseks oodiks elutahtele.
Aron Ralstoni isiklikel kogemustel põhineva raamatu ja nende sündmuste käigus filmitud video põhjal lavastatud film räägib ekstreemsporti armastavast Aronist (James Franco), kes läks ronima Utah’ osariigis asuvasse Blue John kanjonisse ilma ühtegi sõpra või sugulast informeerimata. Ta libises, kukkus kaljuprakku ja jäi kättpidi kivi ja kaljuseina vahele kinni. Nagu pealkiri viitab, oli ta seal 127 tundi, mis viis ta selleni, et pääsemiseks lõikas ta ise otsast oma käe. Siin lööb välja Danny Boyle’i geniaalsus lavastajana. Ta on teinud filmi sündmusest, mille puhul on teada, kuidas asi lõpeb. Enamik filmist toimub ühes kohas ning jälgib ühte ja sama meest. Sellegipoolest võib väita, et see on üks eelmise aasta põnevamaid filme. Selles on romantilisi ja isegi erootilisi hetki ning jaburnaljakaks kiskuvat musta huumorit. Pääsemine tuleb nii šokeeriva horrori kaudu, et väidetavalt on üle maailma paljud kinokülastajad selle peale saalist lahkunud või siis lihtsalt silmad sulgenud. Kohutav ja samas kaunis analüüs sellest, mis on elutahe ja millisteks ekstreemsusteks on inimene selle mõjul võimeline.
Tallinn – CC Plaza, Tartu – Cinamon
 |
