Omapärase ulmekirjaniku Phillip K. Dicki loomingu läbivaks teemaks on reaalsuse suhtelisus. Selle tõttu mõjub tema kirjutatu tihtipeale narkotripina. Painajaliku, aga sellegipoolest veidralt naljaka narkotripina. Tavapärane on ka see, et lugude kangelased on mingi keeruka süsteemi abitud ohvrid, kes teevad meeleheitlikke püüdeid enda ümber toimuvat analüüsida. Kõik need elemendid on kenasti olemas ka Richard Linklateri filmis “Läbi hägu”, mille aluseks oleva raamatu kirjutas oma ajast kõvasti ees olnud autor 1977. aastal.
Keanu Reeves kehastab salapolitseinik Fredi, kes on imbunud Bob Arctorina äärelinna majakeses pesitsevasse veidrikutest narkomaanide kampa. Kuna narkosõda pidav valitsus on teinud kodanike salajasest jälgimisest kunstiliigi, siis valitseb seltskonnas pidev paranoia, üksteise kahtlustamine ja salakaebuste tegemine. Sugugi usalduslikum pole lugu ka narkopolitseinike leeris, kus isegi kaasagentide eest oma identiteeti kõhedalt välimust moonavate ülikondade taha varjatakse. Agent Fred ei tea õieti isegi, mida ta täpselt jälgima peaks ning lisaks hakkab tal narkootikumi Aine D kasutamisest tekkima probleeme reaalsuse mõistmisega.
Dicki raamatutes pole rõhk kunagi loogiliste stooripöörangutega actionil, vaid pigem ängistava meeleolu tajumisel. Sellegipoolest on Hollywoodil õnnestunud toota tema raamatute põhjal terve joru mainstream-ulmekaid (“Total Recall”, “Minority Report”), mis pole omas žanris sugugi kehvad, kuid ei oma Dicki loominguga suurt stiililist sarnasust. Richard Linklateril on aga õnnestunud manada ekraanile teos, mis oma visuaalse stiili ja meeleoluga tabab autori loomingut paremini kui ükski varasem ekraniseering. Teos on näitlejatega filmitud, kuid kaaderhaaval üleanimeeritud. Tehnika, mis mõjus Linklateri varasemas filmis “Ärgas elu” (Waking Life, 2001) tüütu ja pretensioonikana, sobibib Dicki ebamäärase reaalsuse kujutamiseks suht ideaalselt.