Alasti egod

Uskumatult paljude end suvekuumuses paljaks koorinud kodanike kehadel näeb tätoveeringuid.

Funktsionalismi esivanem, kuulus austria arhitekt Adolf Loos kirjutas juba 1908. aastal essee “Ornament ja kuritegu”, kus leidis, et samavõrra aegunud ja sobimatu kui tätoveerimine tänapäeval on ihu, aga ka majade ilustamine ornamendiga. Loosi meelest kaunistasid keha ainult allakäinud tüübid ja kurjategijad. Moodsal ornamendil polevat eelkäijaid ega järeltulijaid, mingit pistmist kaasaja eluga ning sestap on ta oma loomult haiglaslik: “Ornamendi puudumine on vaimujõu tunnus.” Loos ise käis oma sõnade järgi ning tema majad ongi valged skulpturaalsed kastid.

Kas sada aastat hiljem on mustrites rohkem potentsi? Milline on hobuste, lillede, luukerede, keldi ristide side meie eluoluga – töötuse, linnastumise, peresuhete, aga ka kaasaegse kunsti ja disainiga?

Kuigi moodne keskkond on tänu tehnoloogiatele hämmastavalt palju muutunud, ei ole kehakaunistamine just eriline innovatsioonitiigrike olnud. Võrreldes Jaan Toomiku või Martin Pärna käekirjaga on tattoo’de keel suisa tagurlik. Kõnekad on need ornamendid ometi. Neis tuleb naiivselt kapist välja inimeste minapilt, arusaam ilust, heast maitsest.