“Külm nahk”

Sari “Pegasuse väike sari”. Tõlkinud Maria Kal. Pegasus, 2007. 236 lk.


Tagakaanelt võib lugeda, et katalaani päritolu autoril on antropoloogi taust ning see eelteadmine võib osale lugejaist ehk isegi heidutavalt mõjuda. Asjata – olgu Piñol pealegi elukutseline inimuurija, tema kirjandustekst on teaduslikust kuivusest täiesti vaba. Pigem meenutab see seikluslik mõistulugu vormilt selliseid teoseid nagu Jules Verne’i “Saladuslik saar” või ­Pierre Bouille “Ahvide planeet”. Tõsi, võrreldes viimasega emotsioonid siin nii vabalt ei lahvata.


Lugu võitlustest ja hirmust antarktilisel saarel on mõjuv just tegevuspaiga ja tegelaste nappuse tõttu. Nii ahtral foonil tungivad esile kõik detailid, alates peategelase iiri vabadusvõitleja taustast kuni jäise mere vaenulikkuseni oma kõigis ilmingutes.


“Külm nahk” on lakooniline ja valusalt selgepiiriline kirjeldus (autori loodud) inimeksperimendist, mis oma tõelise jõu saavutab alles viimasel paaril leheküljel ning õigustab sellega kõik eespool võetud riskid. Näiteks ohu kõikuda paiguti mõistukõnest liigse näpuganäitamiseni. Sellegipoolest on Piñoli õhuke romaan hea näide tekstist, kust on hoolega eemaldatud üleliigne müra. Ometi on alles jäänud rohkem, kui paarisajalt leheküljelt oodata oskaks.