Kõigepealt best of fännide valikul, siis valik rariteete, demosid ja
live-salvestusi. Kui te olete entsüklopeediaist Patti Smithi kohta kõneldu läbi
lugenud ja tahate teada, millest kogu see epiteetide kanonaad, siis võite
siitkaudu proovida küll. Tingimusel, et te pärast kuulate ära sellele
duubelkogumikule nime andnud, kuid plaatidelt enestelt välja jäänud kaost
kompava oopuse “Land” ning teise raundina sama suurejoonelise “Radio Ethiopia”.
Kui te siis tahate, võite üksikasju edasi küsida. Kuid usutavam, et tahate
teada hoopis neid teisi, neid suuri ja olulisi asju. Küllap Patti Smith vastab
teile.
Paljude jaoks on rock lihtsalt kogum traditsioonist ette antud
helisid ja müüte. Sa mängid oma osa ja taandud, sest too struktuur on nagunii
kõrgem kui sina. Smithiga on üldjuhul olnud teisiti. Ta ehk võtabki aluseks
harjumuspäraseid, isegi kulunud ja koltunud kõneviise, kuid kisub siis rock’i
paljukannatanud kehas kokku kasvanud haavad lahti ja tihti imeb verdki. Selles
kires pole Patti Smith tingimata ilus. Aga see on vajalik ohver. Lood nagu
“Rock’n’Roll Nigger” lihtsalt nõuavad elluärkamiseks sedamoodi survet.
Ja
kui see pole küllalt ekstreemne (sest vahest ta ju ei olegi), siis tollel
teisel plaadil juhtub isegi rohkem kui esimesel. “Piss Factory” lohistab
punk-ajastu suunas biitpoeetide räpaseid tõdesid ning varem avaldamata “Higher
Learning” improviseerib valgust läbi süngete toonide, just nagu ka kontserdil
salvestatud “Spell” ja “Birdland”. 8
TÕNIS KAHU
Jah Wobble & Bill Laswell
“Radioaxiom – a Dub Transmission”
STRONG>
(Palm Pictures)
Ma vaatan kõigepealt, kas seda plaati on juba Areenis arvustatud.
Selgub, et ei, aga ega neid masstootjaid bassimehi või teada. Seejärel kuulan
ma mõttega, kas seda üldse peaks arvustama, kas see pole jälle üks ükskõik
millest dub’i keetmine, mille poolest vana hea Laswell tüütult kuulus on. Ja
tuleb välja, et ei ole, see on küll väga dub’irohke plaat, aga siiski totaalne
originaal, etno-jazz-pop-segu suurte staaridega peaosades. Trompetil näiteks
Nils Petter Molvaer, kornetil Graham Haynes, kitarri mängib Nicky Skopelitis,
nelja trummari hulgas on Sly Dunbar ja Ayib Dieng; ja muidugi on Wobble’i ja
Laswelli enda lihtsad, kuid siiski pretensioonikad bassikäigud, kohati
isikustatavad, kohati mitte, helipildi keskel. Kahes palas lisavad Etioopia
beibed Ejigayehu ja Tigist Shibabaw kõrbelikku rahvusromantikat, ja mitte
halvasti. Wobble’i plaate ostan ka edaspidi niikuinii, Laswelli osas suutis see
album natuke lootust anda. 7