Kõigepealt best of fännide valikul, siis valik rariteete, demosid ja live-salvestusi. Kui te olete entsüklopeediaist Patti Smithi kohta kõneldu läbi lugenud ja tahate teada, millest kogu see epiteetide kanonaad, siis võite siitkaudu proovida küll. Tingimusel, et te pärast kuulate ära sellele duubelkogumikule nime andnud, kuid plaatidelt enestelt välja jäänud kaost kompava oopuse “Land” ning teise raundina sama suurejoonelise “Radio Ethiopia”. Kui te siis tahate, võite üksikasju edasi küsida. Kuid usutavam, et tahate teada hoopis neid teisi, neid suuri ja olulisi asju. Küllap Patti Smith vastab teile.
Paljude jaoks on rock lihtsalt kogum traditsioonist ette antud helisid ja müüte. Sa mängid oma osa ja taandud, sest too struktuur on nagunii kõrgem kui sina. Smithiga on üldjuhul olnud teisiti. Ta ehk võtabki aluseks harjumuspäraseid, isegi kulunud ja koltunud kõneviise, kuid kisub siis rock’i paljukannatanud kehas kokku kasvanud haavad lahti ja tihti imeb verdki. Selles kires pole Patti Smith tingimata ilus. Aga see on vajalik ohver. Lood nagu “Rock’n’Roll Nigger” lihtsalt nõuavad elluärkamiseks sedamoodi survet.
Ja kui see pole küllalt ekstreemne (sest vahest ta ju ei olegi), siis tollel teisel plaadil juhtub isegi rohkem kui esimesel. “Piss Factory” lohistab punk-ajastu suunas biitpoeetide räpaseid tõdesid ning varem avaldamata “Higher Learning” improviseerib valgust läbi süngete toonide, just nagu ka kontserdil salvestatud “Spell” ja “Birdland”. 8

TÕNIS KAHU

Jah Wobble & Bill Laswell
“Radioaxiom – a Dub Transmission” STRONG>
(Palm Pictures)


Ma vaatan kõigepealt, kas seda plaati on juba Areenis arvustatud. Selgub, et ei, aga ega neid masstootjaid bassimehi või teada. Seejärel kuulan ma mõttega, kas seda üldse peaks arvustama, kas see pole jälle üks ükskõik millest dub’i keetmine, mille poolest vana hea Laswell tüütult kuulus on. Ja tuleb välja, et ei ole, see on küll väga dub’irohke plaat, aga siiski totaalne originaal, etno-jazz-pop-segu suurte staaridega peaosades. Trompetil näiteks Nils Petter Molvaer, kornetil Graham Haynes, kitarri mängib Nicky Skopelitis, nelja trummari hulgas on Sly Dunbar ja Ayib Dieng; ja muidugi on Wobble’i ja Laswelli enda lihtsad, kuid siiski pretensioonikad bassikäigud, kohati isikustatavad, kohati mitte, helipildi keskel. Kahes palas lisavad Etioopia beibed Ejigayehu ja Tigist Shibabaw kõrbelikku rahvusromantikat, ja mitte halvasti. Wobble’i plaate ostan ka edaspidi niikuinii, Laswelli osas suutis see album natuke lootust anda. 7

TÕNU KAALEP