Imekena diskotüdruk, kes on astumas Kylie aluskitesse.
Kas meil on vaja uut Kylie Minogue’i, olukorras kus vana kärab veel küll? No ma ei tea... tegelikult, miks mitte!
Nagu Kylie, nii on ka Holly Austraalia beib. Ta mängib samas seebiooperis, kust Kylie omal ajal tuule n-ö tiibadesse sai. Tedagi peetakse briti kultuuriruumis tubliks keskmise kaliibri sekspommiks. Ja Holly hääl on niisama kehvake nagu vanal heal Kylie’l.
Suvel hakkas raadiotest immitsema “Kiss Kiss”, kaver Tarkani vanast musimiselaulust, mida – kui ma ei eksi – esitab ka Marju Länik, kes on uus Anne Veski. Sellist türgi-tatari estraadi, mille õige koht on Mustal merel sõitval kruiisilaeval, leidub plaadil veel paar näputäit (“Tuck Your Shirt In” ja “Down Boy”). Ei viitsi mõelda, on see vihje Holly Vukadinovici Balkani päritolule. Suurema osa noorele lauljatarile eraldatud ajast sisustab paraku nõdravõitu europop, mis toob meelde Spice Girlsi luigelaulud.
Peab olema noor pliks või pedofiil, et käesolevat oevret täiel rinnal nautida. Aga siuke Holly sihtgrupp ju ongi. Seega, pole hullu, alguse kohta kärab küll! 5
MART JUUR
Peven Everett
“Studio Confessions”
(ABB Soul)
Üks kolmest albumist, mille põrandaaluse souli mees tänavu tegi.
Hoolimata sellest, et Peven Everett on kõigest 25aastane, on ta juba jõudnud muusikaajalugu teha. Nimelt räägitakse, et tema ja Roy Davis Jnr’i lugu “Gabriel” pani aluse siiani populaarsele stiilile UK garage, mida ka 2 stepina tuntakse. Samuti on ta oma häält laenanud deep house-klassikaks saanule, Men From Nile’i “Watch Them Come”.
Ilma igasuguse liialduseta on Peven üks viimase aja omapärasemaid lauljaid. Kui enamik hetkel armastatud r&b lauljad, kas siis meelega või nõuab seda turg, kõlavad kahtlaselt ühte auku, siis Peven Everetti talent särab täiesti omaette valguses. Isegi kui ta magus on, siis see ei mürgita, vastupidiselt enamikule r&b’le.
Kuna Peven omandas jazz-hariduse juba puberteedieas, siis pole vahest eriline üllatus, et kõik lood “Studio Confessionil” on poisi enda kirjutatud ja esitatud. Kui miski üldse häirib, siis pisuke liigne vaoshoitus. Teine analoogselt andekas ja omanäoline underground-r&b laulja, Amp Fiddler, teeb regulaarselt koostööd Moodymanniga ja tema puhul sellist probleemi ei teki.
Kui kogenematule muusikahuvilisele võib Moodymann ja Amp Fiddler pisut liiga teha, siis Peven Everett on ideaalne underground-r&b-ga esmatutvumiseks. 8
RAUL SAAREMETS
Filmimuusika
“The Guru”
(Universal)
Muusikat kinos jooksva komöödia taustalt.
“The Guru” ehk “Seksiguru” plaadi võiks saata kosmosekapsli sees mõne teisejärgulise planeedi suunas! Sellest võib sündida palju head!
a) tulnukad teavad juba ette rõõmustada, et kiire tegutsemise korral leiavad nad Maalt võrratud Jimi Mistry ja Marisa Tomei!
b) ehk oskavad maavälised intelligendid lahendada mõistatuse, kuidas ometi suudavad Bombay produtsendid viiulikoori nii hüsteeriliselt kiunuma panna!
c) kui tegu on kurjade ufodega, siis on peenike ðanss, et kuuldes “Macarenat” loobuvad nad sõjaretkest!
d) Diana Krall leiaks lõpuks tänuliku publiku!
Igal juhul mõistab iga seda plaati kuulav olend, et Maa hümn kannab nime “Chori Chori Gori Se”. Muuseas, see on jube karm lugu! Iga seda kuulev olend hakkab automaatselt vähemalt kahest kohast tilkuma!
9 heade, 3 halbade lugude eest! Kokku 6!
ERIK MORNA
Onyx
“Bacdafucup Part II”
(edel)
Kustunud hip-hop-nimi püüab liiga kõvasti.
Onyxi esimene “Bacdafucup” aastal 1993 näitas, et ka dark hardcore hip-hop võib müüa miljoneid, ent algusest peale on see Onyxi puhul tundunud kuidagi mängituna. Kui DMX või Mobb Deep mõjusid usutavalt, siis Onyxi tigedus ja ropendamine oli taoline... püüdlemine. Ja antud “Bacdafucup Part II” on juba täielik ülessoojendatud supp. Üks hea lugu on, singel “Slam Harder”, ent ülejäänu on rohkem haip stiilis Onyx is back and we are still hard. Igav ja punnitatud “hardcore”. 4
MAREK KALLIN
The Wallflowers
“Red Letter Days”
(Interscope)
Dylan juunior ronib tagasi hitiratsu selga.
Kuna The Wallflowersi eelmine album talle pandud kommertsiaalseid (ja kindlasti ka kunstilisi) ootusi kuidagi ei täitnud, istusid Interscope Recordsi A&R kollid Jakob Dylanile aktiivselt kukile. Anna meile hitte, raadio-rock’i kuningas! Kirjuta laule, kirjuta neid nii, nagu su surematu isa neid varrukast laseb! Ja Jakob kirjutas. “Red Letter Days” on peaaegu täiuslik plaat iga kolmekordse A tähega (Adult Album Alternative) oma raadiojaama formaati tähistava programmidirektori kõrvadele. Olgu see avalugu “When You’re On Top”, “How Good It Can Get”, “See You When I Get There” või mis tahes teine laul – raske rotatsioon ning armutud autorikaitse rahad on garanteeritud.
On taolist peavoolu pop-rock’i maailmas ikka veel vähe, et teda juurde sünnitada? Kindlasti mitte, ent “Red Letter Days” kõlab märkimisväärselt paremini kui enamik sarnast kraami. Just nimelt kõlab. See plaat pole kohustuslik õppematerjal mitte üksnes lombi taga heli keeramist tudeerivatele tulevastele Trevor Hornidele, vaid võiks sihtotstarbelist kasutamist leida ka siinse muusikaakadeemia nupukruttimise loengutes. Kuigi järeldus võib olla valus – õpi, palju sa õpid, järgmist müürilillede plaati kutsutakse kokku miksima ikkagi Tom Lord-Alge. Ja, no offense meant, õigesti tehakse. 7
MIHKEL RAUD
Chris Rea
“Stony Road”
(Edel)
Haigus viib staari rajalt kõrvale; ja jumal tänatud.
Korraks tundus mulle, et nüüd ongi minu kord arvustada plaati, millel võiks olla palju kuulajaid, mis aga on täielik jama. Chris Rea on olnud edukas “tundeküllane” ja “sügav” popartist; kolleeg Siimu kõige koledamate lugude tabelis on “Road to Hell” auväärsel kohal. Minu jaoks on Rea sümpaatne pigem vanaauto-fännina.
Mingist jubedast sisehaigusest pärast eluohtlikku tundidepikkust operatsiooni kosunud Rea pöörab siin hoopis bluusi. Väga klassikalisse bluusi. Ma ei ole bluusisõber, hoiatan. Kuid siiski.
Ma ei tea, mis partiisid mängib Rea ja milliseid bändikaaslane Robert Ahwai, mõlemad on aeg-ajalt aga minu jaoks piisavalt ebatüüpilised kitarristid. Nad mängivad bluuskitarrismi traditsiooniga, ei lammuta, aga intrigeerivad.
Kohati kõlab traditsioon nagu sünge tumesinine gospel, ja need on liiga pika topeltplaadi parimad hetked. 6
TÕNU KAALEP
Public Enemy
“Revolverolution”
(edel)
Poliitika, paranoia, vihane skrätð? Jah, nad on selles vallas ikka veel meistrid.
Äärmiselt ebatavaline plaat. Ühele diskile on kokku surutud üheksa uut lugu, neli remiksi, kolm live-versiooni ning lisaks veel paar intervjuud. Mõnes mõttes kokkuvõte perioodist 1987–2002. Bänd ise ütleb “A Trilogy Within A Trilogy”. Ebatavaline on ka muusika, sellist jõulist old-school skrätðimist ja biite praeguses hip-hopi peavoolus ei kohta. Ent kas Public Enemy oli üldse kunagi hip-hopi peavool? Nad äratasid oma poliitilisusega tähelepanu, ent NWA oli see, mis müüs. Sama lugu on ka praegu, endine NWA liige Dre on tipus ja Public Enemy müüginumbrid pole kiita.
Ent muusikaliselt ei oma see kõik tähtsust, sest erinevalt näiteks Onyxist on igas Public Enemy uues loos endiselt uskumatu annus rämedat power’it. Chuck D, Flavor Flav, Terminator X on kõik sama heas vormis kui 1988 ja “5.4.3.2.1.. Boom” on igati nende tolleaegsete hittide vääriline; “Son Of Bush” jälle tõestab, kuidas muusika ja poliitika võivad väga edukalt kokku käia. Ainus, mis plaadi väärtust alla tõmbab, on fännikonkursi võitnud tüüpide mõttetud remiksid kunagistest hittidest.
Raske on bändi vaimse isa Chuck D’ga nõustuda, et hip-hop praegu hirmsas kriisis oleks, ent iga uus Public Enemy plaat annab sellele puuduoleva energiavärvingu. 8
MAREK KALLIN
Jephte Guillaume & The Tet Kale Orkestra
“Voyage Of Dreams”
(Spiritual Life Music)
Spirituaalse tantsujumala debüüt-LP kordustrükk.
New Yorgi ülikoolides kariibi kultuurist loenguid pidav Jephte Guillaume, kes ühtlasi on andekas DJ ja hinnatud multiinstrumentalist, debüütalbum ilmus tegelikult juba 1998. aastal. Küll Spiritual Life’i tõusvat päikest kujutava logoga signeeritud, kuid ainult Euroopas vähesel hulgal levitatud meistriteos kujunes peagi tagaotsitud rariteediks. Nii mõnedki kohalikud tantsugurud mängisid plaadi peamised hitid (“Kote Moun Yo”, “Ibo Lele” ja “Al Di Yo”) tuntuks, mille kaudseks tulemuseks oli kodumaine suurem huvi sügava ja spirituaalse tantsumuusika vastu ja maestrote Joe Clausselli ja Antonio Ocasio siinkäigud.
Haiitilt pärit ja oma muusikas selle mõjutusi ning kreooli keeleruumi esindav Jephte Guillaume, kes kuulsust kogunud ka kui Mary J Blige’i ja A Tribe Called Questi bassist, on olnud Spiritual Life’i peamisi tegijaid juba aastaid. Nüüd CD kujul ilmunud albumile ennustatakse suurt läbimurret. Ostke see kas või suurepärase ümbrise või veel parem – võrratu ja huvitava tantsumuusika pärast, mida house-þanriga kuidagi piirata ei tahaks. Siin on palju rohkem – kõrvulukustavad dþunglihääled, meeletud trummisoolod ja voudou-vibe. Ja mitte äraleierdatud moel, vaid igal hommikul uuesti inspireerival ja närve rahustaval. Parim jõulukink. File Under Dance! 9
DJ DRUMMIE
Roxette
“The Ballad Hits”
(Capitol)
Ei! Nimest hoolimata pole tegu piraat-toodanguga.
Nüüd on see koht, kus peaks rääkima vist popmuusikatööstusest laiemalt? Eriti Rootsi popmuusikatööstusest? Sest nii nagu Roxette ei ütle midagi isiklikult minule, nii pole ka minul öelda midagi isiklikku Roxette’ist. Ikka need müüginumbrid ja edetabelikohad. Kes iganes ka masinavärgi käima lükkas – see insener on ammu koju läinud. Ainult robotid tiksuvad väsimatult tühjas, tolmuvabas montaaþitsehhis ning panevad valmisdetailidest kokku üha uusi romantilisi hitte. 1
MART JUUR
Dictaphone
“m.=addiction”
(City Centre Offices)
Nukker pasun ja elektroonika Saksamaalt.
Spaceheadsile üllatavalt sarnane artist, ent Saksamaalt. Muusika on hea, igasuguste “alaläviste” pluginate ja plõksudega, intelligentsem kui Spaceheads, aga pasunarindel maksab see valusalt kätte, sest see on eriline pill – mida suurem idioot selle kallale lasta, seda parem tulemus on.
Dictaphone on intelligentne ja Spaceheadsist selle võrra viletsam. Teisalt aga on nende lood tervikuna pisut paremad, ja siin on midagi muud ka peale pasuna – saksofon, klarnet, pluginad, vokaal jne. Nii et kokkuvõttes umbes sama hea? “Disconnected” on juba väga hea, ja sama võiks ehk öelda ka “Tempelhofi” ja eriti “Tango Doerelli” kohta. Eleegiline, huvitav ja nukker plaat. 8
ERKKI LUUK
Spaceheads
“Low pressure”
(BiP_HOp)
Trompetihelid UK udustelt nõmmedelt.
Spaceheads tegeleb ühega vähestest asjadest, mis eelkõige just infoühiskonna tingimustes erakordselt positiivsed näivad – nimelt pasunaga. Plaat kujutab endast pasunaid huikamas vähepingsa, low key & pressure electronica kohal.
Muusika toime kohta tuleb märkida, et mida madalam rõhk ja udusem lugu, seda parem see on – ja lõpu poole lähevad need juba üsna uduseks (“Fog”, “The Hut”, “Red Shift”). Üldiselt on palad väga erinevad, mõned ka rütmikad ja energiast pakatavad, aga omamoodi kohatuna mõjuvad nad siiski kõik (ja sellel albumil veel eriti). Tervistav, eriti “Red Shift” ja “Over the Moon”. 8
ERKKI LUUK
Erinevad esitajad
“The Best Of Bond... James Bond”
(Capitol)
Laulud, mis aidanud maailma päästa.
James Bond on üks moodsa maailma elujõulistest kunstmuinasjuttudest, aga mis nostalgiasse puutub, siis andke mulle, vanale sovetile, kelle lapsepõlv möödus Lõuna-Eesti padrikutes väljaspool Soome televisiooni leviala, andeks, et “17 kevadist hetke” ja Ðuriku seiklused hoopis hõllandusttekitavamalt mõjuvad. Samas elab maailmas tohutu hulk inimesi, kes pikisilmi ootavad iga uut filmi, umbes samamoodi nagu sai oodatud Nõmmiku ja Abeli vana-aastaõhtusi teleshow’sid, ning neile on käesolev juubelihõnguline kogumik muidugi taevamannapudrumägi.
Bondi-linastusele eelneb alati aþiotaaþ teemal: kes laulu laulab? Popstaar, kellele see au osaks saab, on justkui kõrvust tõstetud ja tema maine kerkib või vähemalt paraneb (välja arvatud A-ha, kelle impotentsus on kaasasündinud ja ravimatu, nagu näitab ka “The Living Daylights”). Tegelikult ei meeldi nendest 90ndate meloodiatest mulle eriti ükski, välja arvatud “Goldeneye”, ilmselt Tina Turneri elu parim esitus.
See pole põrmugi originaalne seisukoht, aga klassikalised Bondi-hitid tulid ikkagi Shirley Bassey, Carly Simoni, Nancy Sinatra ja teiste 60. aastate megabeibede suust.
Aga kuhu jääb siis “Live And Let Die”, küsib nüüd valvas lugeja? Vastan: ikka sinnasamasse klassikute kategooriasse – sest kui mõtlema hakata, siis mis see McCartneygi ilma Lennonita on kui üks 60ndate megabeib? 7
MART JUUR
Jeff Mills
“At First Sight”
(React)
Kõrgi techno-staari kogumik.
Plaadil on rohkem dimensioone kui keskmisel tehnoplaadil, aga vaatamata valitsevale atmosfäärilisusele tegeleb staar-DJ Jeff Mills ikkagi rütmide saatel inimeste liikuma panemisega – kunst, mille valdamine ongi mehele nime teinud. Kuid tegemist ei ole 100% klubikeskkonda kuuluva materjaliga. Plaadi meloodilised struktuurid lubavad pärast selle käivitamist ka tugitooli istuda. Vastukaaluks plaadist õhkuvale kogemusele jääb aga kõigele vaatamata puudu värskusest. Tegemist on nüüdseks juba pisut ehk ajalukku jäänud Detroiti tehno parimate päevade meenutusega. Varasema kokkupuute puudumisel Jeff Millsi loominguga soovitaks plaati kindlasti, sest siia oleks justkui koondatud kõik senised ideed ja mõned aastatetagused lood on leidnud ka uue vormi. Aga hoiatusena olgu ka mainitud, et Axise (Jeff Millsi plaadifirma) parimate aegade energiat siit ei leia. Seda energiat olekski saanud tabada vaid oma ajastu kontekstis ehk siis teada-tuntud tõdemus, et hilinemise korral tuleb leppida pinnavirvendusega, mida ei maksaks kõne all oleva teose puhul mõista selle sõna negatiivses tähenduses. Paraku toimub tänapäeval liiga palju jõudmaks olla kõigi nähtuste sünni juures. 6
AIVAR TÕNSO
Tracy Chapman
“Let it Rain”
(Elektra)
No more talkin’ ‘bout a revolution.
See on üks ilus plaat. Tracy Chapmanil on ilus hääl; ja PJ Harveyga kuulsaks saanud produtsendi John Parishi valitud ülekaalukalt akustilised pillid heade mängijatega loovad õdusa ja turvalise õhustiku.
Ilusad laulud on lihtsate sõnadega, aga mitte banaalsed, mitte päris naisteajakirja-luule. Mitte ka feminism.
Samas on Chapmani plaadis mingit möödaminevust, mingit hallust. Kui püüda mõnda lugu meenutada, tuleb ikka vana hea “Talkin’ bout a revolution”. Isiksuse, isikliku stiili, muusikamaitse ning publiku nõudmiste piirid on Chapmani teel ees, kuigi see tundub olevat huvitav isiksus.
Kujutlus ajust, mis pannakse karpi (“Hard Wired”), et seal kõik download’ida, jääb painama. 6
TÕNU KAALEP
