albumid

Kronos Quartet
“Nuevo” STRONG>
(Nonesuch)
See ei ole mingi klassikaline muusika, ärge laske end eksitada.

Kronos Quartet on üha vähem akadeemilise muusikamaailma osa ja üha rohkem üks radikaalne bänd, kes ei kohku tagasi mis tahes koostööpakkumistest, kõrvalteedest. Tavalised “kõrge” ja “madala” lahtrid ei kehti neile enam ammu.
“Nuevo” on linnulennuline valik 20. sajandi mehhiko muusikast. Kõrvuti on suisa kitði, rahvaviisiseadeid, mariachi-muusikat ja moodsate heliloojate keerulisi töid; mehhiko muusikamaailm on selles vaates sõbralik ja kaootiline kogum, kaktuste vahele mahub nii süngeid intellektuaale, vuntsidega külamehi kui ka kokteili imevaid trendiinimesi. Aeg-ajalt laulab mõni vanainimene salmi-osi; kaastöölisteks on nii bulgaaria päritolu argentiinlane, arranþeerija ja helilooja Osvaldo Golijov kui ka rock-bänd Café Tacuba.
Lõpuks suutsid kronosed mindki üllatada: plaat lõpeb tantsumiksiga! 9
TÕNU KAALEP

Nuspirit Helsinki
“Nuspirit Helsinki” STRONG>
(Guidance)

Jazzivad, soulivad, tantsivad soomlased.

Teate küll ju, et kui mõni viisijupp kummitama hakkab, siis muudkui kummitab ja kummitab. Eriti hull on lugu, kui tegemist on mõne juhuslikult poes või bensukas kuuldud rõveda pophitikesega. Õnnistagu mind Kõigevägevam, et ma ei peaks enam kunagi oma peas Meie Meest või Celin Dioni ketrama. Samas, viimasel ajal on hästi läinud, sest juba mitmendat nädalat ümisen ma Nuspirit Helsinki “Seis Por Ochot”. Tõeliselt kauni meloodiaga soul-jazz-number, mille autoriteks uskomatonta, mutta totta: ülelahe poisid.
Nuspirit Helsinki debüüt, nagu ka Jazzanova tänavune, on tervikuna ikkagi pisut tüütu, kohati lausa igav. Ju siis selle neo-souliga juba on nii, et ma eelistan pigem nende inspiratsiooni allikaid, kui nad just sinna midagi uut ei lisa.
Samas on seda plaati ka pisut kurb kuulata, sest eesti muusikud on sellisest tasemest mitte pooleteise tunni, vaid valgusaasta kaugusel. Miks? 7
RAUL SAAREMETS

Arto Lindsay
“Invoke”
(Righteous Babe Records)

Brasiilia New Yorgis, sentiment ja neurootilisus.

Dilemma: kas olla moodne bossanovaartist või tuntud headuses, kuid vähemuslik ja vahel destruktiivne New Yorgi avangardstaar? Arto Lindsay tahab mõlemat, korraga. Aga mitte palju ja mitte kohe. Tema positsiooni ja muusikameetodi kirjeldamine võiks viia mingi sünteesijutuni, aga süntees on juba toimunud, Lindsay muusika on valmis juba viimased kolm albumit. Mitte lõplikult, mikroskoopilisi nihkeid ja uusi detaile lisandub pidevalt, kas või siin plaadil aafrikalik kitarr loos “You Decide” või “Over/Run” paari antud kontekstis uskumatult võimsa reggae-bassikäigu ning kummalise hammondiga. Muidu nagu alati, Brasiilia, samba, bossanova, hõredad elektroonilised biidid, veidrikest kaastöölised. Mitte uuenduslik, aga õdus, korraga teravnurkne ja sentimentaalne muusika. 8
TÕNU KAALEP

Def Leppard
“X”
(Bludgeon Riffola)

Soft-heavy peerud, ikka veel ametis.

Nüüd on selline piinlik lugu, et kogu lugupidamise juures, mida ma Def Leppardi vastu tunnen, pole mitte kuidagi võimalik nende uut albumit heaks kiita. Nagu paljud naised langevad kriitilisse ikka jõudes tselluliidi küüsi ja meestele sigineb külge kurikuulus “vanamehe hais”, nii hakkavad vanad rock-bändid kannatama kroonilise ballaadipidamatuse käes. Def Leppardil, tõsi küll, on selle tõve suhtes kogu aeg tugevam eelsoodumus olnud kui AC/DC-l või Motorheadil.
Kirjutan praegu neid ridu ja mõtlen: käes on august – ohtlik aeg, mil kõik haavad mädanema lähevad, sest õhk on batsillidest paks. Tubekate kidramees lasi endal hullu peaga tarkusehamba välja tõmmata ja oleks äärepealt paistetuse kätte lämbunud. Praegu tuleb olla eriti ettevaatlik ja kogu aeg viina ning kanget kummelitõmmist juua! Õnnetu “X” ongi nagu romantilisest küünlavalgusrokist pakitsev furunkel hairmetal’ EM>imehe kaenla all... Uhh, kole! Ja valus, kui deodoranti peale lasta.
Ometi leidub põhjust lõpetada natuke heatujulisemalt. Kui mõni on ehk unustanud, et Def Leppard oli üks neist, kes tegi 80ndatest kaheksakümnendad, ja et tänapäeva sportlik nu-metal sisaldab väga palju “Hysteriat” ja “Pyromaniat”, siis kaks suurepärast laulu sellel plaadil (“You`re So Beautiful” ja “Four Letter Word”) tuletavad meile selle uuesti meelde. 4
MART JUUR

Ms Dynamite
“A Little Deeper”
STRONG>(Polydor)

UK-garage’i printsess. Kandidaatalbum tänavusele Mercury muusikaauhinnale.

Briti hetkel kuumima r&b laulja debüüt kergitab vastandlikke mõtteid. Esimese hooga tekitasid need viisteist pala minus teatud pettumust. Olles tuttav Miss Dynamite’i varasemate jõuliste katsetustega UK-garage’i vallas ja kaifinud tema ägedalt küpset raggahäält, on mõneti masendav kuulda albumi peal liialt ameerikalikku stamp-saundi. No hästi, USA r&b on küll globaalne ja isegi suhteliselt universaalne standard, kuid just briti muusika puhul ootame nutikalt innovatiivseid ja põikpäiselt originaalseid kõrvalekaldeid ameerika mallist.
Teisalt jälle on Ms Dynamite omas sarjas ikka pagana hea ja loodetavasti ootab tulevikus teda ilus karjäär. Pean silmas eeskätt selle 21aastase tüdruku süütult sooja, kassikult pehmet ja hõrgult dessertlikku ragga-soul-vokaali. Tema häälevalitsemine on peaaegu geniaalne ja tahtmatult tekib võrdlusmoment Lauryn Hilli rabava sooloplaadiga “Miseducation”. Sama loomulik, sama sundimatu, sama ehe.
Miamis, Londonis ja Stockholmis plaadistatud album on kahjuks siiski liiga ebaühtlane, et moodustada tugevat tervikut. Väljapaistvamad palad on leebe “Dy-na-mi-tee” ja laheda refrääniga jamaikalik “Sick’N’Tired”. Samas on kahju, et plaadi müügiversioonilt on välja jäetud ülimalt äkilise raggapower’iga “Ramp”, mis leidub albumi promo-versioonil. Kuid pole hullu, Ms Dynamite plahvatab ka ilma selle sütikuta kergelt. 8

KOIT RAUDSEPP

Jazzanova
“In Between”
(Jazzanova/Compost Records)

Murtud rütmide ja nu-jazzi teerajajad Saksamaalt.

Üheksakümnendate teisel poolel mitme DJ-tiimi ühinemise järel Jazzanovaks saanud kuueliikmelise Berliini pundi esimesed bossa-beat-jazz-house-vinüülid tekitasid keerise Germaania tantsutabelites ning tulised sessioonlaivid/DJ-setid ja vääramatult maitsekad remiksid panid neist varsti rääkima ka ala asjatundjad ülejäänud Euroopas. Gilles Peterson kutsus nende muusikat hellitavalt kui bavarian beats (baieri biidid, ehk vaimukas parafraas ibizalaste toonasest vinguvast dance-stiilist ballearic beats). Raul Saaremets näitas mulle iga kord vaimustunult järgmist uut Jazzanova 12tollist ja mina üritasin tema eest varjata professionaalset kadedust.
Kuid sama kindlalt kui kinnistus Jazzanova nimi singlimaailmas, lükkus järjekindlalt edasi debüütalbumi reliisidaatum. Alles aastal 2000 otsustas grupp avaldada esimese täispika heliplaadi, “Remixes 1997– 2000”. Kahjuks on see fantastiline kogum – varem peamiselt vinüülmaterjalil ilmunu ümbertöötlusi – jäänud tänaseni nende poolt ületamata.
“In Between” sisaldab küll kõrgetasemelist produktsiooni ja mitmeid häid ideid, kuid paraku on album varemilmunute – eelkõige aga remiksplaadi valguses sutsuke kahvatum, kui oodata võis. Ok, siinkohal ei taha ma plaati sugugi pilbasteks taguda. Kas või juba kahe Vikter Duplaix’ (oodake tema uue sooloka ilmumist!) poolt sisse lauldud pala ja Capitol A (tasub kuulata selle underground-hip-hop-rühma tänavu ilmunud esikplatet) stiilse räpploo pärast. Soovituslik, aga mitte kohustuslik. 7
KOIT RAUDSEPP

Alpinestars
“White Noise” STRONG>
(Virgin)

Leebed elektroonikud, külas Brian Moloko…

Glyn Thomas ja Richard Woolgar on Põhja-Inglise elektroonikaduo, kes jätkab oma teisel albumil rännakut kaheksakümnendate rokiliku eksperimentalismi ja üheksakümnendate atmosfäärilise õhupopi radadel. Siiski on nüüdseks loobutud liialt otseselt kopeerimast kas või New Orderit ja Airi ning rohkem on konkretiseerunud isiklik visioon antud teemadele.
Peaasjalikult pehmemat maneeri vokaal-elektro-pop on täiesti söödav nii lihtsama meelelahutuslikuma muusika kuulajale kui ka pisut keerulisemate kompositsioonide otsijale. “Snow Patrol” on tugeva electroclash’i mõjuga, kalk vokaal on siin eriti sugereeriv. Hüpnootiline “Hotel Parallel” seevastu tsiteerib üpris kavalt Giogio Moroderi legendaarseid soundilõike. Kolmas väljapaistev pala on hoogne “Carbon Kid”, üsna sakiline rock, kus stiilse vokaalpartii esitab Placebo laulja Brian Moloko. Ülejäänud kümme pala demonstreerivad aga nimetatute lahjemaid korduvvariante ja albumi kui terviku suhtelist ebaühtlust. 6
KOIT RAUDSEPP

Erinevad esinejad
“Intermedium from One 2 Two”
STRONG>(Intermedium)

Saksamaise eksperimentika-leibeli kogumik.

Suure ning põhjatu tarkuse, artistide ideaalsevõitu valiku ning promo-mootorite (Bayerischer Rundfunk / Hörspiel und Medienkunst’i, Strunz! jm) usina rehepeksu tulemusena on Intermedium Recordsist saanud teeraja kogu ekperimentaalses muusikas, midagi umbes taolist, nagu Mego on eksperimentaalses elektroonikas. See duubelkogumik kujutab endast plaadifirma poolt endale püstitatud “monumenti veel eluajal”. Siin on kõik Intermediumi “hitid” läbi aegade: Console / Thomas Meinecke (minimalistlik ja haige “elektromagneetilise laine” techno), soundscape artist Philip Jeck (30st vinüülimängijast väljakeerduv magusalt ragiseva analoog-kõlaga installatsioon), pasunahäälse saksa jalgpallikommentaatori Günter Kochi, Heideggeri ja Becketti sõnavõttudest toodetud “sümfooniad”, psüühilised soundtrack’id, põrandaalused ravi-bootleg’id, väänatud ja keelatud electronica, stiiliuuendus, kontseptuaalsed taiesed, fiktiivne kuuldemäng, kustutatud, poeetilised ja pealtnäha tähtsusetud lood, DJ Spooky, Kid606, Move D... ühesõnaga, siin on kõike, mida (haige) mõistus kannatab välja mõelda. 10
ERKKI LUUK

O. Lamm
“Snow Party”
(Active Suspension)

Lap-top-muusikat Prantsusmaalt. Mitte just kõige parem.

Nõustugem, et idee vormida puhtast glitch’ist ja mürast “pop”- lugusid on vähemalt intrigeeriv. Seni on midagi võrreldavat teinud Hood, kuid nemad võtsid popi asemel sihikule indie, ja meetodiks oli lihtne kombineerimine. Olivier Lamm on midagi muud: ta üritab digitaalsest rämpsust popformaadis lugu teha, ja eriti hästi see tal ei õnnestu. Raskestimääratletav digitaalne juga jääb joaks, kus vaid ajuti mõni popformaadi element äratuntavalt vilksatab, et siis kohe uue pealevoolava segu alla mattuda. Ei usu, et O. selle üle eriti kurvastaks – muusika on nii vaheldusrikas, et Lammil pole vist endal ka õiget ettekujutust, milline see popformaat (mida ta väidetavalt rekonstrueerib) olema peaks. Küll on siin aeglast “kuschelrocki”, küll tehnot, aga kõike nagu pooljuhuslikult. O. ei tea, mida Lamm teeb, või oli see vastupidi. 6
ERKKI LUUK

Slopshop
“Interpretations”
(Poets Club Records)

Brian Eno sõber, õpilane ja kloon.

Slopshop on 32aastane saksa muusik J. Peter Schwalm; või tema bänd, kuidas kunagi. Eelmisel aastal koos Brian Enoga albumi salvestanud artist töötleb siin enda ja teiste lugusid, annab oma lugusid muuhulgas Enole ja Jimi Tenorile lammutada, laulab soiguval enolikul häälel hispaania, inglise ja kurat teab mis keeles läbi vokoodri, taustaks enolikud bassikäigud ja rütmid. Natuke enolikku elektroonikat, tõsised enolikud klahvpilliakordid.
Võibolla hakkabki Eno plaate nüüd Schwalm valmistama? Vana Brian saab siis tähtsamate asjadega tegeleda. 7
TÕNU KAALEP

Suba
“Tributo”
(Ziriguiboom/Crammed Discs)

Serblane, kes peaks olema kuulsam kui Milosevic.

November 1999. Tulekahju Sao Paulos. Brasiilia popmuusika tõusva tähe, serblasest produtsendi Suba, õige nimega Subotici, stuudio põleb maha, Suba ise saab surma, tema salvestused hävivad.
Ma ei ole mingi leibli-fänn, kuid selle remikside ja pühenduste plaadi tootja, moodsale brasiilia muusikale keskendunud Ziriguiboom on üks mu lemmikuid ikkagi. Muidugi on belglaste ettevõte suunatud brasiilialikkuse müümisele, tõlkimisele ja tõlgendamisele, kuid mida me sealmaal tehtavast muidu teaksime?
Ilus kummardus globaalküla elaniku mälestuse ees. 7
TÕNU KAALEP