Party At The Palace
“The Queen’s Concerts, Buckingham Palace” STRONG>
(EMI)

Briti monarhiat tabavad kogu aeg mingid valusad löögid. Esiteks hukkus traagiliselt printsess Diana. Teiseks varises manalasse kuninganna ema. Kolmandaks jäävad noored printsid pidevalt oopiumiurgastes kombluspolitseile vahele. Ja neljandaks käib prints Charles ikka veel selle koleda Camilla Parker-Bowlesiga. Aru ma ei saa, kas Ühendatud Kuningriigis tõesti kenamaid naisterahvaid ei ole kui üks erumajori lesk? Teinekord vaatad seda elu, mida need Windsorid seal Jumalast neetud Fuckinghami palees elavad, ja mõtled: Elizabethist on kahju. Kuidas ta küll selle kõigega toime tuleb, kust leiab elujulgust ja teotahet ja eneseusku?
Juunikuus sai vapral daamil 50. aastat Inglismaa troonil oldud. Teadagi, mida üks pensionär sellises olukorras soovib – vaikust, rahu ja et ühtegi sugulast silmapiiril ei oleks, võõrastest rääkimata. Kuid võta näpust! Hulk popstaare tuli, ajas oma mögafonid ja püüned kuninglikku aeda püsti ning röökis seal pööbli rõõmuks nagu metsaliste kari. Ega see ei ole ainult Eesti probleem, et suvel kaigub igal pool metsik kisa ja korraldatakse jubedaid vabaõhuüritusi. Labasus lokkab kõikjal. Selle peale need kuradi pätid ei mõtle, et rikuvad oma lärmiga kõrgestisündinud vanainimese unerahu, nemad tahavad ainult juua ja laaberdada. Ja oleks see siis muusika, mida nad seal mängivad – aga see on ju müra!
Kõige hullem, et lärmitsejate vastu on politsei ka täitsa võimetu. Kas me sellist kuningriiki tahtsimegi? 1
MART JUUR

High Contrast
“True Colours”
STRONG>(Hospital)
Uue kooli drum’n’bass on päris hea. Ta on diskokas. Täpses annuses soulful. Ja funky. Kokkuvõttes sedavõrd inimsõbralik, et võib ennustada uut kommertslikku buumi ning pilti, et karmi andmist kartnud tüdrukud tulevad tantsupõrandale tagasi.
Ning üks esmajärguline tugisammas drum’n’bass’i värske puhangu taga on London Elektricity tüüpide plaadifirma Hospital, kes on valitseva karmi puristamisega võrreldes kõik need aastat pehmelt pannud, ja nüüd puksinud lihtsa inimese (teadagi see, kes ostab albumeid, mitte maxi-singleid) rõõmuks letti hoogsalt suvise tantsuplaadi. Noore walesi talendi Lincoln Barretti – artistinimega High Contrast – debüütalbumi “True Colours”.
Lincolni biit on sisuliselt üsna lapsik ja etteaimatav – kui ta on kõik motiivid loosse sisse toonud, siis on tal uudised-üllatused seks puhuks ka otsakorral ja lugu müdistab ühtlaselt lõpuni, aga see müdin! See müdin on parim hommikune üles raputaja. Kuldne disko-funk (“Make It Tonight”), kihisevad ja helisevad fusion-akordid (“Savoir Fare”, “Passion”), talutav tilk Antonio Carlos Jobimi (“Global Love”), veel miskit filtreeritud ladinapärasust (“Exposé”). Pasunakesi. Ridamisi kaasakiskuvaid lihtsakoelisi bassikäike, veel lihtsamaid vokaalsämpleid ja sellest polegi midagi, et High Contrast ekspluateerib vanu häid võtteid kohati kujutlusvõimetult, sest tema värvide palett on tujutõstev. Ja siiski mitmepalgeline.
Hea debüüt, hoidke seda noorukit. 8

SIIM NESTOR

Jerry Cantrell
“Degradation Trip” STRONG>
(Roadrunner)
Muidugi, metall-bändide kitarristid ja nende sooloplaadid. Kõik, mida te kindla peale läbikukkuvate ambitsioonide kohta teada tahate, on neis olemas. Ja tavaliselt on nad naljakad ka. Aga Jerry Cantrelli plaat naljakas küll ei ole. Ja ta ei kuku läbi, sest mingeid ambitsioone pole näha. “Degradation Trip” lihtsalt konsolideerib kõike seda, mida tema päritolubänd Alice In Chains sisaldas ja ei jäta endast maha tüsistusi ega kõrvalmaitseid.
Minu mure sünnib sellest, et Alice In Chains polnud huvitav hoopiski mitte konsolideerituna, vaid just vastupidi – võimalikult ränga, rohmaka ja räsituna. Nende paremad laulud panid paksult värvi, olid narkoängistusest üle laetud, liikusid kohmaka aeglusega ja ei tundnud ennast sel teel hästi. Siin aga – “Angel Rising”, “Give It A Name”, “She Was My Girl”, rifid, mis teavad täpselt, kus nad omasuguste rivis seisma peavad. Cantrell võib olla klassikaline “kitarriheeros”, kuid midagi tõeliselt heroilist siin ei ole. Ei pead pilvedes ega riski sealt alla kukkuda. 6

TÕNIS KAHU

Norah Jones
“Come Away With Me”

(Blue Note)
Beib ja klaver on igal juhul kuum kombinatsioon. Mäletan, millise elevusega räägiti “pealinna meesteringkondades” (Tõnis Erilaiu termin) pärast Jazzkaart naispianistist, kellel polnud aluspükse jalas.
Aga Norah Jones on veel palju, palju kuumem. Ta mängib klaverit ja laulab. Kuid mis peamine – Norah on Ravi Shankari tütar. Ehkki teda kasvatas ema. Ja lapsepõlv ei möödunud Indias, vaid Texases.
Norah’ debüütalbum “Come Away With Me” teenib plaadifirma omanikele praegu metsikut kasumit ja silitab kuulaja kõrvu kantrihõngulise, bluusimaigulise, jazzilõhnalise popiga. Pole kahtlust, et selle saatel on mõnus tööl, kodus või kohvikus molutada. Isegi väga mõnus. Just sellisest eneseteostusest unistasid Kärt Tomingas ja Hedvig Hanson.
Muidugi peab olema Immo Mihkelson või suitsetama kanepit, et sellest mahedast muusikast mingit sügavamat mõtet leida. Aga hääl on Norah’l tõepoolest eriline – siuke ninakas ja mõnusalt veidi ärajoodud. Ja ilus on ta ka nagu põrguline. 6
MART JUUR

Ronan Keating
“Destination”
STRONG>(Polydor)
Ronani diskovarianti Garth Brooksi “If Tomorrow Never Comesist” esimest korda kuuldes pidi toit kurku kinni jääma: kas tõesti on nn Enrique-saund juba nii popiks saanud, et hakatakse sellist ajupesu kopeerima?! Tekkis vihane huvi, mis seal ülejäänud plaadil on.
Ronani eelnev suhe teiega? Esimest soolot osteti 4 miljonit. Minu suhe? “When You Say Nothing At All” oli hea. Cover’ite arv uuel plaadil? Siiski mitte nii palju kui Boyzone’il.
Plaadi “If Tomorrow…” on küll õnneks ballaad, ent ometi “When You…” nõrk koopia. Ronan, selgub, on kapi-kantrifänn. Kirjutab ise ja koverdab. Aga siin on ka häid laule. Nagu “I Love It When We Do” – “Lovin Each Day” laadis rokker, kuid osavama sõnademänguga. Rütmikate autoriks on uusradikaal Gregg Alexander.
Aga enamik lugusid on liiga vaiksed ja väheütlevad. Plaat neile, kes ostsid A-Ha “Lifelinesi” (fakt). 4
MÄRT MILTER