Paljukiidetud briti räppari tähtteose dub-versioon.

Roots Manuva – Suurbritannias hetkel esime­ne räppar – reliisis aasta alguses vihaselt hea plaadi “Run Come Save Me”. Orgaanilised, dü­naamilised, rasked ja põrisevad rütmid/bii­did/ luubid ning Rodney Smithi rasta-räpp esitasid nn tava-hip-hopist tunduvalt erinevat nägu.

See plate siin on nimetatud albumi loogiline ja dünaamiline arendus, ehk sisuliselt “Run Come Save Me” dub-versioon. Kuid mitte ainult. Lisatud on veel mõned singlite b-pooled ja paar rariteeti. Kõige tähtsamad ja eredamad on siin ikkagi dub-palad. Enamik neist puhast jamaika dub-joont ei järgi, sest ka täisvokaaliga rajad on lahedalt dub-kajalised. Parima näitena toon “Revolution 5”, kus co-räpparid on ameerika underground-staarid Jurassic 5 ja Roots.

Puhtalt instrumentaalseid dub’e on siin viie pala jagu ja need on õnneks samuti mit­mesugust tüüpi. Skaala ulatub King Dubby sassis bassiliinidest kuni Adrian Sherwoodi tüüpi futuristlike helivormideni. Aga üks pala on kõikidest ülejäänutest kõrge kaarega ja uhkelt üle: “Witness Dub” on tänu ideaalselt õnnestunud ülesehitusele, hoogsale rütmile ja originaalselt mulisevale bassimeloodiale meeletult kaasakiskuv. Aasta parim dub-pala, vat nii on lood! 7

KOIT RAUDSEPP

The Hives
“Veni Vidi Vicious”
(Burning Heart)

Garage-rock’i Rootsi osakonna uuesti poodi saadetud plaat aastast 2000.

The Hives – neli kutti ühest Rootsi väikelinnast – on küll oma punkpundi kokku ajanud juba 1993, kuid Euroopa Liit tunnistab neid alles tä­navu. Sest kaheksa aastat vaikset nokitsemist on the Hivesi tõstnud ameeriklaste White Stri­pesi ja Strokesi kõrval äkki üheks trendikamaks rock-bändiks 2002. “Hivesimaania” tekitasid sel kevadel ilmunud plaat ja ultrameeli­kud live-show’d, kaasa arvatud rahvast hullult pöör­desse ajanud hiljutine esitus MTV Awardsil.

Hivesi Stoogesi-maneeris garage-punk on täielik adrenaliinipomm. Vastupandamatult eks­taatiline, vererõhku tõstvalt närviline ja eredalt kõnekas. Kahest kitarrist paiskuv sound on terav kui wilkinsoni þilett. Mania­kaalse laulja kime-kriiskav vokaalmaneer on ühtlasi groteskselt teatraalne. Igav igatahes kuulajal ei hakka, sest lisaks juba mainitud omadustele on need kaksteist lookest õnneks vaid paari minuti pikkused. Ebakonkreetne, pohhuistlik ja lõbus. Punk peab olema särav ja efektne, ja efektne ta The Hivesil ka on. 9

KOIT RAUDSEPP

Erinevad elektroonikud
“This Is Not The 80s – A Nu-Wave Electro Compilation”
(INCredible/Sony)

Kaks plaaditäit electroclash-hüsteeriat.

Olete juba kuulnud selle aasta suurimat haipi? Muidugi olete. Vokaaliga elektro on olnud sama möödapääsmatu kui igahommikune e-mail Nigeeriast. See on punk, kus odavaid kitarre asendavad Rolandi firmas tehtud uunikumid ja Sex Pistolsi kohta altaril täidab Kraftwerk. See on reso­luutselt pealiskaudne, provokatiivne, kassikullast kiiskav jada hüüumärke ja komasid.

“This Is Not The 80s” on väga korralik ülevaade. Esiteks pole see kokkumiksitud. Teiseks puuduvad þanri vähesed äraleierdatud edetabelihitid. Kolmandaks lai haare – siin on kõrvuti Detroidi enigmaatikud ja Grenoble’i keemikud, Haagi puritaanid ja Frankfurdi futuristid, Montreali kitðimeistrid ja Müncheni masinad.

See duubel-CD on üks paremaid kohti, kust uue laine elektro-asjandusega tutvust alustada, ja minupoolest ka lõpetada. Sest kui juba INCredible poiste kogumik muljet ei avalda, siis pole miskit parata. 10

ERIK MORNA

Green Day
“Shenanigans”
(Reprise)

Tiinipunk-miljonäride rariteedid.

Punk suri tunduvalt varem, kui arvatakse. Too imearmas nähtus sai viimase naela kirstu päeval, mil Sex Pistols suure plaadifimaga oma esimese diili tegi. Green Day on kuuldavasti Warner vennikeste üks suuremaid profiidiallikaid. Ent see pole ainus põhjus, miks herr Billy Joe Armstrongist ning tema kahest vähem nimekast kaaslasest punk-kontekstis rääkida ei saa. Tunduvalt kaalukam argument laiab siinkritseldaja plaadimasinas nende sõnade kirjutamise taustaks.

Jah, “Shenanigans” on täpselt sama mõttetu plaat kui kõik Green Day eelmised. Võib-olla isegi mõttetum, sest sedapuhku koosneb mehikeste uus album kraamist, mida inglise keeles väljendiga “rare outtakes” tähistatakse. Mingil (ja pikema kuulamise käigus järjest enam selgeks saaval) põhjusel on need lood kauamängival kujul varem avaldamata. Kui vaimukad saavad olla ühe suhteliselt vaimutu bändi “ülejäägid”? Haruldast pole siin midagi. Outtakes? So what? Kui soovite head Ameerika muusikat kuulata, hankige endale mõni ürgvana Dead Kennedys. 3

MIHKEL RAUD