Hästi. Neil on ammuse Ameerika tabeli number üks hitt ja minul ei
ole. Ja nõndasamuti neelan alla sellegi tõsiasja, et ma kunagi ei
hakka esinema Pühajärve Beach Partyl. Selle kõige võrra
on nad must ees. Aga mul ei ole sellist ilgust oma CVs nagu “Stand Up” ja pole
ka tulemas. Ja see on trump, mida ma kavatsen kaua nautida. Ärge ainult
tulge mulle rääkima, et vot on alles camp… Et on nõnda halb,
et on juba pisut hea või kuidagi nii. See diskosimman on üdini loll
igas tema üheteistkümnes ilmingus, nii halb, et on juba liiga halb.
Aga ma ei tea – äkki teile meeldiks? Tahate seda plaati endale? Tulge,
küsige ja võtke – Eesti Ekspress, Narva mnt. Veel parem – helistage
ette. Aga ma hoiatan. Teie üle hakatakse naerma ja valjusti.
1
TÕNIS KAHU
Uncle Kracker
“No Stranger To Shame”
(Lava)
Kantris hulpiv Kid Rocki proteþee.
Kes kurat on see Uncle Kracker, kelle laulud liigutavad minu vana
südant ja kikivad mu vana ässi? Mingi Nashville’i jopakolla
kindlasti? Tühjagi – tuleb välja, et käesolev onkel on Kid Rocki
parim sõber ja mister Kidi isiklik diskor. Vat kus lops! No kas oleks
osanud arvata, et armsaima kantrialbumi, mida mu vanad kõrvad viimasel
ajal kuulnud, teeb üks rock-DJ?
Me teame, kujutame elavalt ette,
missugune võiks olla, peaks olema ja tavaliselt ongi tüüpiline
DJ sooloprojekt. Huvitavad sämplingud, kõrgtehnoloogiline
tulevärk, prominentsed külalised, biidid ja saundid ning nõnda
edasi. Krackeril on ainult omaenda hääl ning täiesti tavaline
bändiinstrumentaarium (kitarrid, trummid, orelid ja suupill, kõiki
neid käsitleb teine kidrocklane Michael Bradford). Pluss sundimatu ja
loomulik rahu, millega mees kantriarsenali kuuluvat standardvarustust kasutab –
aga see omadus on vist paljudel ameeriklastel kaasasündinud?
Nojah, kui
nii võtta, siis on “No Stranger To Shame” ju puhas USA raadioelmar
mõtlevale farmerile. Aga mis siis. Mõnikord mulle tundubki, et
olen mõtlev farmer, kellel võiks olla üks raadioelmar.
7
MART JUUR
Jaguar Wright
“Denial Delusions and Decisions”
(MCA/Universal)
Uus kaunitar ja samm moodsas soulis.
Veel üks tõsisemat sorti nu-soul-lauljatar/laulukirjutaja, kes
sedapuhku imponeerib lausa eriliselt tõhusa häälepuudutuse ja
palade ülesehitusega. Jaguar Wright elab Philadelphias, kuulsate
soulitraditsioonidega suurlinnas, kust viimasel aastatel on tulnud plejaad
unikaalseid uue põlvkonna soultalente – Jill Scott, Musiq Soulchild,
Bilal, Roots ja teised. Elukohajärgsed ajaloolised juured avalduvad
meeldivalt ka Jaguari sensuaalsel debüütplaadil (mis kodumaal ilmus
küll eelmisel aastal, kuid Euroopas alles tänavu suvel).
Võrreldes mitme teise praeguse neo-souli diivaga on ta märksa
ehtsama ja loomulikuma tunnetusega. Ta pole nii pseudomesine kui Macy Gray, on
palju “tänavalähedasem” kui Erykah Badu ja mitte nii neetult
raadiosõbralik kui Alicia Keys. Endakirjutatud laulude värsid on
otseselt mõjutatud isiklikust elust ja käsitlevad paljuski endisi
boyfriend’e ja vanu sekspartnereid. Kiruvad rasket üksikema elu või
räägivad – üsna mahlakas tsenseerimata tänavakeeles –
lihtsalt inimestevahelistest suhetest.
Sound’id on mõnusalt
suitsused ja seksikad ning sulatavad elegantselt kokku 70ndate souli ja
tänapäeva pehme hip-hopi parimaid momente. Jaguari on
produtseerimisel abistanud mitmed ala tippmehed Philadelphiast, muuhulgas Scott
Storch ja Vikter Duplaix. Saadud sound on elegantne ja tundeline. Stiilne ja
väljapeetud. Sügav ja sensuaalne. Nagu üks õige
soulmuusika olema peab. Võtke seda plaati isiklikult. Nii nagu mina
tegin. Ja ta avaneb. Oi kui sügavalt. 9
KOIT
RAUDSEPP
Twine
“Recorder”
(Bip-Hop)
Maa-alused ja praetud lindid, microsound/ambient/IDM
USAst.
USA duo Twine peaks tõmbama vahest eelkõige heliuuenduslike
elektrooniliste ringkondade tähelepanu. Nende muusika, nagu nad seda ise
määratlevad, on microsound/ambient/IDM. Eriti selle loetelu viimane
osa kõlab kahjuks juba liigagi tuttavalt, eesmise kaudu sisenevad aga
urgitsevad, vidisevad, sidisevad ja undavad helid nagu õnnetuste paraad
helisüsteemi. Nende kasuks räägib eri allikatest (kitarrist
välilindistusteni, võimas helitöötlus seal vahel)
kokkukeeratu huvitavus, kuid sisu (st väljendus) jääb vormist
maha. Kui seda poleks, oleks Twine juba Coili-mõõtu bänd.
Kõigi oma ilueelduste juures – plaat külm ja undav nagu torustik,
ansambel ise ilmselt huvitav ja pahatahtlik nagu helisüsteemi tunginud
rott – kahjuks, jah, pisut formaalsevõitu. 8
ERKKI
LUUK
Ragatmika
“Ragatmika”
(Ragatmika)
Tallinna kriðnad! Jumala eklektilised!
See bänd on Eesti bänd. Ragatmika kuulub mitmesse ruumi. Korraga
nii läände kui itta. Lõputa olevikku ning natuke nagu lihtsalt
minevikku, aga sama palju ka tulevikku. Räägin siin eelmise
sajandilõpu trip-hop jäänukitest ja indie scene’ist ning
nüüd juba jooksva aastatuhande sisse kuuluvast post rock lainest.
Sellest kõigest võtab Ragatmika osa. Võtab. Ma ei julgeks
öelda ajatuna, kuid imekaunina kõlab Kiindumus (nii saab nime
tõlkida sanskriti keelest) kohati küll.
Hõbehääleline Kirtana sirutab mu mõtted kümnendiku
võrra tagasi, ansamblisse The Sundays. Plaadi kolmas, “Bluehillboy”
alustab sandeislikult, kuid refrään on jällegi väga
“täna” ja raju pealegi... Siin on muidki tsitaate indipop-klassikutelt –
natuke Texast ja Saint Etienne’i ja Mojave 3 ja nomaitea... Airi?
Bändi
põhimees ja bassimees Kaido ehk Krishna Kripa on Tallinna põranda
all tuntud kui kunagise Bog Bogiese ja Dolmu liige. Toonane kiire ning
jõuline krihvilibistus on konverteerunud kergesse ning õhulisse.
Ja kerge ning õhuline on hea – Taavi Laatsiti kohatise trummiprogemise
toel. Nüüd, kolm aastat pärast Dolmu, on paljugi muutunud. Kui
Krishna ja Kirtana Indiast naasid, anti rohkelt ruumi unelevale ja sujuvale ja
nõgusale ja kumerale, sumedale ja värvilisele. Mõistate?
Eesti popmusa nurmed aina lokkavad. Aina enam ja enam sünnib uut ning
järjest mitmekesisema keelega muusikat. Nüüd siis ka
krishna-poppi. 10
ANDRES LÕO
