albumid

Filmimuusika
“Music From And Inspired By 8 Mile”
(Shady/Interscope)

Lugusid Eminemi kinofilmist.

Mida film “8 Mile” Eminemi mütoloogiaga täpselt teeb, saab hiljem näha. Samas teeb üht-teist juba seesama soundtrack siin. Emi­nem juba oli uus Elvis Presley (valge mees mus­tas kultuuris) ja uus Johnny Rotten (korda rikkuv kisakõri), nüüd on ta mingis veidras mõt­tes ka uus David Bowie (kuigi see võrdlus on iseenesest veel totram kui kaks eelmist). Igatahes nagu Bowie, kaldub ka Eminem alter ego’sid välja mõtlema ja neid vahetama.

Veider, aga see on tema viis olla real. On päris kindel, et nii nagu oma eelmisel plaadilgi, tahab ta mõista anda, et Slim Shady on talle liiga väike roll. Ja kui “The Eminem Show” vaevas mind sel eesmärgil liiga paljude ballaadidega, siis siinsed lood on paremad. “Lose Yourself” näiteks on tõeliselt, suurejooneliselt, “filmilikult” dramaatiline ning “Rabbit Run” on hea no-nonsense-monoloog, mis varasemate räppide lapsikut kiusu eriti ei meenuta. Ülejäänu siin plaadil on paraku see, mis üle jääb. Mitte halb, aga ebaühtlane. Tõsi, veidi üllatavas suunas ebaühtlane.

Üllatus seisneb selles, et just nimega rap-staarid – Xzibit, Nas, Rakim, isegi Jay-Z, ausõna – toodavad teisejärgulist kraami.  (Kuigi sa­mas, “vanast koolist” pärit Gang Starri ele­gant­ne puhkpillilugu “Battle” võib paari näda­la pärast olla minu lemmiklugu siit plaadilt üld­se.) Teisalt on paar Eminemi enese proteþeeritud uut räpparit paremad, kui oleksin arvanud. Eriti 50 Cent, jätke see nimi meelde. 6

TÕNIS KAHU

George Harrison
“Brainwashed”
(EMI)

Tema viimaseks jäänud tants.

George Harrisoni postuumne plaat on juba täis kleebitud ülivõrdes hinnanguid nagu maailmaränduri kohver hotellide flaiereid ja jumala tõsi, “Brainwashed” ongi hea, ta väärib viimast kui muusikapressi proletaarlase ajust välja pressitud epiteeti. Üks parimaid asju, mille keegi biitlitest pärast ansambli laiali­minekut on salvestanud.

Aga mõned nurisevad,  justkui oleks Jeff Lynne teinud Harrisoni jumalagajätust lihtsalt ühe ELO albumi. Milles asi? Kui nii, siis peaksid ka “Rubber Soul” ja “White Album” lihtsalt ühed ELO albumid olema? Kes veel peaks paremini teadma, mida lahkuv klassik öelda tahtis, kui mitte tema vana sõber ja kaastööline? Lõpuks on Lynne ainus praktiseeriv produtsent, kes suudab veel tänapäevase stuu­dio­tehnika abil tekitada helisid, mis kõlavad täpselt nii, nagu kõlas The Beatles aastal 1968, enne kui Yoko Ono tuli ja sound’i puusse keeras.

Tegelikult on need kõik vaid tehnilised probleemid, tähtsad, aga mitte kõige olulisemad. Kui te kuulete neid elurõõmsaid, poeeti­lisi ja iroonilisi, mitte põrmugi morbiidseid laule, siis peate enesele ise meelde tuletama, et sellist muusikat tegi mees, kes teadis kitarri kätte võttes, mis diagnoos tal on. Tavaline inimene heidab juba peavaluga voodisse; ta kaebab, halab ning jätab tööd tegemata. Kuid vana harekrishna-mees ei nõua meie kaastunnet, ta laulab ja mängib pilli nii, nagu elaks ta igavesti.  9

MART JUUR

The Roots
“Phrenology”
(UMG)

Nädala albumi staari Commoni väga suured sõbrad.

The Roots Philadelphiast. Väidetavalt universumi parim live hip-hop bänd. Enam kui kümneaastase tegutsemisperioodi vältel on neile jagunud nii ülivõrdes kiitust kui üksjagu mittemõistmist. Oletan, et eeskätt just nimelt viimast langeb neile osaks tänu uue albumi paljude jaoks ðokeerivale erinevusele viimasest plaadist. Vihane, raju, agressiivne, sapine – need võiks olla “Phrenology” märksõnad. Aga kes Rootsi vanu asju kuulanud on, ilmselt ära ei ehmata. Olid ju puhtalt live-instrumentidega alustanud Rootsi esimesed albumid umbes samasugused, esinesid nad kunagi Lollapalooza rändfestivalil ja mujal koos metal-bändidega. Ei julge öelda, et need palad mingid avangard-eksperimentaalsed oleks. Kaugel sellest. Raamidest väljas? Seda kindlasti. Märgatava psühhedeelse nihkega? Jumala eest. Hoogne alternatiiv meinstriim-räpi masstoodangule? Täiesti õige.  6

KOIT RAUDSEPP

Foo Fighters
“One By One”
(Roswell/BMG)

Mees, sa ei tea, kui kiiresti ta (Dave Grohl) lööb!

Kui siin oleks praegu MTV Celebrity Death­match aasta rokkivama loo tiitlile, seisaksid vastamisi sama kanali staari Liam Lynchi “Uni­ted States Of Whatever” ja tema sõprade Foo Fightersi “All My Life”. Ah s***a nad sei­saksid! Kargaksid nad ja annaksid! Aga ikkagi on mul tunne, et Dave Grohl võidaks. Tema poolt kisab ju kogu selle uue albumi esimese poole õrna­hin­geliste ras­ke­kaallaste mees­kond. “Low”. “Times Like These”. “Disen­chan­ted”. Asja juu­res on ikkagi kaks maailma paremat rock-trummarit. Nokaut.

B-pool, samas, on nõrgavõitu. Grohl pihib kiirusega 3 muret per riff ja see muutub pikapeale tüütuks. Hea rock on siiski kaklusklubi, mitte neurooside oksjon.

Kui te kunagi satute vastamisi seal Celeb­rity Deathmatchis, seal, kus pead on suured ja kehad pisikesed, siis kartke. Foo Fightersil on eriti suur ja tark pea. Kui muidu aru ei saada, siis ta lööb sellega. 7

ERIK MORNA

Santana
“Shaman”
(Arista)

Äriprojekt, kust jääb siiski sõelale häid vikerviise.

Kui Carlos stuudiosse jõudis, oli see juba inimesi täis ja käis äge salvestamine. Heliloojad kirjutasid, lauljad laulsid, produtsendid produtseerisid. Carlosele näidati kätte, kuhu soolosid lisada. Pärast võeti mõned videod, siis võis koju minna.

Umbes nii võib tunduda enamikku kuulsa vuntsmehe uue albumi lugusid kuulates. Üks teravmeelne kriitik ütles juba, et Santana on külaline omaenda plaadil! Tema roll jääb lugu­haaval alla näiteks külaliste Seali, Macy Gray, Dido ja Placido Domingo omale. Megatähtede kuhjamine võib mõjuda müügiedule, paremad lood on siiski need, kus Santanal ja tema bän­dil on kandev osa; selgub, et neil on isegi ideid või vähemalt “tuntud headust”. Neid kuulates viirastuvad hetkiti isegi “Samba pa ti” ja tei­sed suurepärased vikerviisid kaugest mine­vikust, mil Santana oli kindel kaubamärk. 6

TÕNU KAALEP