Alaealiste ahistamise eest süüdi mõistetud Gary Glitter kannab endiselt
karistust, kuid tema vaim on vanglast põgenema pääsenud. Glam-rock on tagasi.
Uus Glitter ilmub rahvale omaenese veres. Tema nimi on Andrew Wilkes-Krier.
Messia kontserdid lõpevad politsei ja parameedikute sekkumisega. Ajakirjandus
hullub. Lapsevanemad ja head kristlased koguvad allkirju. Sellist hüsteeriat ei
mäletata USAs ja Inglismaal Sex Pistolsi päevadest saadik.
Andrew WK
debüütalbum “I Get Wet” on üksainus suur märatsushoog. Lapsepõlves sundisid
vanemad vaest Andrew’d klaverimängu õppima, kättemaksuks tümitab ta nüüd
instrumente nagu moslem oma eeslit. “Party Hard”, “Take It Off”, “I Love NYC”,
“Ready To Die”, “Got To Do It”, “Fun Night” on ropemad ja kiiremad kui
kähkukas. Olukorras, kus metalbändi keskmine album kestab poolteist tundi ja
sisaldab viieminutilisi oopusi, Joey Ramone on surnud ja AC/DC komponeerib
ooperit, on W.K. teretulnud nagu jalaga-Rõtovi-perse-nali Äripäeva
juhtimiskonverentsil. 10
MART JUUR
Dan The Automator
“Wanna Buy A Monkey”
(Source)
See “automaator” on dj ja produtsent Dan Nakamura. Andekas ja omanäoline
hip-hop-ameeriklane, kelle vitaalne sebimine kahe kontinendi vahel on aastate
jooksul andnud tulemust mitme kõrge profiiliga omaprojekti, mäekõrguse hunniku
kaastööde ja ühe staarbändi kujul. Automatori pseudonüümid on muuhulgas Deltron
3030 ja Dr. Octagon. Nimetatud tippbänd on aga Gorillaz, kelle suitsused
sound’id on just selle mehe välja keeratud.
“Wanna Buy A Monkey” on tema
kui dj miksalbum, kuigi enamik valitud lühiplaatidest on ühtlasi ka enda
produtseeritud. Valik on ladus ja mõnus. Lisaks oodatud räpile (Brand Nubian,
De La Soul, Dilated Peoples, Deltron 3030) on siin üllatavalt palju head poppi.
Just nimelt Zero 7, Air, Tortoise ja Doves annavad plaadile meeldivalt värvika
näo. Lisaks peibutab Gorillaze “fenomenist” lugupidajaid eksklusiivne
varemilmumata lauluke, kuid see selleks. Vaatamata keskpärasele
miksimistehnikale on plaati mõnus kuulata ja see ongi ju peamine.
6
KOIT RAUDSEPP
Erinevad esitajad
“Futurism”
(City Rockers)
Topeltalbum, mille sisu defineerib peaaegu täiuslikult hetkel kõige
põnevama elektroonilise muusikastiili olemust. Stiil on nii uus ja värske, et
universaalset nimegi polegi veel kinnistunud. Mandri-Euroopa kutsub nähtust
synthcore, britid ja newyorklased electroclash. Ise arvan, et see viimane
nimetus on täpsem ja asja olemust paremini seletav. Electro – sünteetiline ja
disainitud “robotimuusika”, clash – teravalt konfliktne ja väljakutsuv “punk”.
Vastupidiselt sügavalt ja tihtilugu igavalt anonüümsele klubikultuurile on
electroclash keskendunud ultraglamuursele staarimomendile. Maneerliku ja
dekadentlikuna on ta synth-pop’i, electro-disco ja funkilikuma techno segu,
kuhu peale on valatud reeglina tüdind-seksikas nais/mees-vokaal. Veel mõnusalt
kommertsialiseerumata, kuigi juba ennustatakse tast tänavuse Love Parade’i
põhilist moevoolu.
Felix Da Housecat Chicago, Miss Kittin & Hacker
Grenoble’ist, Tiga & Zyntherius (Montreal-Helsingi), Adult ja Green Velvet
Detroitist, Fischerpooner New Yorgist, Chicks On Speed Münchenist, Ladytron
Liverpoolist, David Carretta Marseille’st, FC Kahuna Bristolist – electroclash
on uus globaalne underground-liikumine ja see plaat siin on väga stiilne
evangeelium. 9
KOIT RAUDSEPP
Tony Levin
“Pieces of the Sun”
(Narada)
Bassist Tony Levin, pikka kasvu, vuntsidega ja kiilaspäine juut, on
tuntud põhiliselt oma hämaralt pehme sound’i ja haruldaste pillide (Chapman
Stick, kummibass) poolest. Ta ei ole liiga agressiivne ega metronoomilikult
täpne, tema mängu väärtused on kuskil mujal. 80ndate lõpu vale-Yesis (ABWH)
Chris Squire’it asendades leiutas ta tema massiivsete käikude järelemängimiseks
mingid sõrmede otsa pandavad torud. Sadadel plaatidel mänginud stuudiomuusiku
suurimaiks tööandjaiks on olnud Peter Gabriel ja King Crimson.
Sooloplaadil
tuleb kokku suurem osa Gabrieli varasema perioodi stamm-taustabändist: Levin,
trummar Jerry Marotta ja nostalgiliselt 80ndatepärastele saundidele kindlaks
jäänud klahvimängija Larry Fast. Noorem mees, kitarrist Jesse Gress, mõjub ses
seltskonnas natuke kõrvalisena. (Ma ei kirjelda seda, kuidas ta püüdis ühel
Levini bändi netis üle kantud kontserdil Crimsoni loos korraga Robert Frippi ja
Adrian Belew´ partiisid mängida.) Koosseisu esitatav on segu jazzrock’ist,
Crimsonist, ilutsemisest ja TV-tiitrimuusikast, aga teatud vaimuseisus vägagi
kuulatav. Peter Gabrieli kirjutatud “Dog One” on muidugi kaks pead ülejäänud
materjalist üle ja sunnib küsima, kus kurat nimetatu kauaoodatud uus album
ikkagi on. 6
TÕNU KAALEP
Angelique Kidjo
“Black Ivory Soul”
(Columbia)
Seitsmekümnendate lõpus ja kaheksakümnendate alguses avaldas firma
Melodija sarja “Muzõka narodov mira”. LP maksis 45 kopikat, selle raha eest sai
osta haruldaste Madagaskari bändide kogumikke, Jaapani trummiorkestreid, Aasia
joige, Bulgaaria koore, Hiina ripikviiuleid, Ravi Shankarit ja paljusid teisi
hämmastavaid asju. Selles sarjas ilmus ka Miriam Makeba vinüül! Legendaarne
rahuvõitleja Makeba oli Harry Belafonte ja Leonid Brežnevi hea sõbranna. Jah,
olid ajad! Praegu räägitakse Makebast rohkem kui Angelique Kidjo suurest
eelkäijast ja mõjutajast.
Kidjo on pärit Beninist, elab Pariisis ja töötab
New Yorgis. Erinevalt teistest Aafrika üritajatest on tal õnnestunud oma
etnopopiga Ameerikas korralikult läbi lüüa. Uus album, osaliselt Bill Laswelli
produtseeritud “Black Ivory Soul”, valmis koostöös brasiilia, prantsuse,
aafrika ja ameerika muusikutega ning demonstreerib Kidjot kui rahvusvahelise
haardega diivat. “Iwoya”, otsekui Stingi suust kukkunud duett Dave Matthewsiga,
on muidugi hitt. Tõlgendus Serge Gainsbourgi laulust “Ces Petits Riens” vihjab,
mis võinuks olla, kui Marc Almond oleks sündinud Aafrikas – naisena.
7
MART JUUR
Electric Wizard
“Let Us Prey”
(Rise Above)
Kui tahate rock’i abiga narkovastast propagandat teha, siis võtke
seesama plaat siin ja proovige. “Let Us Prey” kõlab, nagu oleks psühhedeeliline
reis teisele poole teadvust lõppenud krampide ja kokkuvarisemisega. See muusika
seisab tuikudes ja kõneleb kokutades, pilgus kosmosesuurune tühjus. See on väga
tugevalt, väga vastuvaidlematult negatiivne kogemus. Normaalne inimene ei
armasta seda. Ja ka ma ise ei taha, et miski, mis mind sel moel maadligi surub,
ootaks mind ukse taga, kui ma täna õhtul koju lähen.
Inglise metal-trio
Electric Wizard on püsinud droogide haardes kogu oma karjääri, nii otseselt kui
kaudselt. Mis tahes plastilisus on nende kehast kadunud, närvid surnud ning
see, mis alles, ei tee enam haigetki mitte. Rock on narkootilist juhmust
etendanud varemgi – Butthole Surfersist Royal Truxi või Queens Of The Stone
Age’ini. Aga enamasti annab seesugune idiotism isemoodi vabaduse. Electric
Wizardi puhul mitte. Kui nad midagi meenutavad, siis ehk pigem varajase The
Stoogesi leinamarssi “We Will Fall” – vaimult küll, mitte kõlalt.
Kitarristi
ja laulja Jus Osborni firmamärk on kitarripedaal. Võtke instrumentaalne “Master
Of Alchemy”, võtke “The Outsider”. Tema wah-wah uuristab mõistustvõtvalt
õõnsaks ränk-dementsed rifid, mis toimelt meenutavad tsementi uppuva inimese
viimaseid tõmblusi. Ning lisaks muidugi “Night Of The Shape” oma valusate
trummide, klaveriakordide ja heakõlast tühjaks koltunud viiuliga. Kohutav plaat
algusest lõpuni, ilma mingi õigustuseta. Peale kunstilise loomulikult. 9
TÕNIS KAHU
Bad Religion
“Punk Rock Songs (The Epic Years)”
STRONG>
(Epic)
Kogumiku ilmumise põhjus on kirjutatud selle kaanele: Bad Religion
lahkus Epicust. Sisulist vajadust järjekordse Bad Religioni kogumiku järele ju
ei eksisteeri. Iseasi, kui jõulud oleks tulemas!
Offspringist või Green
Dayst eristavad Bad Religioni lahedamad plaadiümbrised ning soliidne iga.
Ikkagi kakskümmend aastat. Tore, kui Tarmo Sumbergi vanused mehed panevad punki
ega raiska oma elupäevi hotelliäri peale.
Ameerika punkrock’i peamine
eripära on tava kanda ülikonna juures ketse. Ning muidugi Tin Pan Alley
traditsioonide elushoidmine. Sellisest kombinatsioonist on sündinud hulk
ägedaid lärmakaid lööklaulukesi, mõnedki neist on Bad Religioni tehtud. “Punk
Rock Song” ja “New America” näiteks. Kuid veel rohkem leidub seal keskpäraseid,
elutuid rock’n’roll’istandardeid. Ka Bad Religion jõudis neid Epicus veedetud
aastate jooksul üksjagu valmis vorpida. 5
MART JUUR
Soft Cell
“The Very Best Of Soft Cell”
(Mercury)
Klassikaline Briti popduo (Marc Almond ja Dave Ball) ning nende 15 vana
laulu pluss kaks uut pluss kaks remiksi. Võiksite alustada piltidest
plaadibukletil – riietusest, soengutest, make-up’ist. Kas meeldib? Ajab närvi?
Loodetavasti jagab Soft Cell meid kahte vastamisi põrnitsevasse leeri.
Loodetavasti paistab see lõhe meie ja teie vahel nüüd suuremgi kui iial varem.
Mis sest, et mõne siinse lauluga on mitmesugused nostalgialained meid kõiki ehk
juba harjutada jõudnud.
Marc Almond on üks kuradi pervert. Ihaldusväärne ja
teretulnud ajal, mil homoerootika juba oskab end meinstriimis müüa kui
universaalset kirge (jutt on sinust, George Michael!). Tõsi, kui mõtlete
Almondi sooloplaatidele pärast Soft Celli, siis seal on ta küllap
kunstipäraselt ohutus kauguses. Seal ta lavastab, seal ta mängib peaosa, seal
on etendus ja laulude lõpus (kujuteldavad) aplaus ja lilled. Aga päris algul
oli teisiti. See oli vähem värvika vodevilli ja rohkem närvilise
peeglissevaatamise pop. Ja kõiges selles oli rohkem rikutud, rüvetatud
fantaasiaga last kui mis tahes meinstriim iial lubada sooviks.
Almond
paistis meile kui ohver. Selleks, et avastada intiimsust oma kehaga, tuli
kannatada. Selleks, et peeglini ulatuda, tuli toolile ronida. Siin oli
vistrikke, peopesade higi, kohmetuid naeratusi ja pisaraid ka. Siin oli
võluvalt reetlik hääl, mis mõranes kohe, kui Almond midagi kabareelikult,
sujuvalt suurejoonelist üritas. Teisisõnu – Soft Cell polnud õnneks iial
pelgalt camp. “Torch” on nende hittidest mu lemmik, siis “Say Hello, Wave
Goodbye”, siis suvalises paremusreas need teised – “Tainted Love”, “What?”
“Bedsitter”... Ja isegi nood kaks värsket, senitundmata lugu “Divided Soul” ja
“Somebody, Somewhere, Sometime” näevad peeglis korralikud välja – nüüd küll
juba terved ja täiskasvanud. 8
TÕNIS KAHU