Alaealiste ahistamise eest süüdi mõistetud Gary Glitter kannab endiselt karistust, kuid tema vaim on vanglast põgenema pääsenud. Glam-rock on tagasi. Uus Glitter ilmub rahvale omaenese veres. Tema nimi on Andrew Wilkes-Krier. Messia kontserdid lõpevad politsei ja parameedikute sekkumisega. Ajakirjandus hullub. Lapsevanemad ja head kristlased koguvad allkirju. Sellist hüsteeriat ei mäletata USAs ja Inglismaal Sex Pistolsi päevadest saadik.
Andrew WK debüütalbum “I Get Wet” on üksainus suur märatsushoog. Lapsepõlves sundisid vanemad vaest Andrew’d klaverimängu õppima, kättemaksuks tümitab ta nüüd instrumente nagu moslem oma eeslit. “Party Hard”, “Take It Off”, “I Love NYC”, “Ready To Die”, “Got To Do It”, “Fun Night” on ropemad ja kiiremad kui kähkukas. Olukorras, kus metalbändi keskmine album kestab poolteist tundi ja sisaldab viieminutilisi oopusi, Joey Ramone on surnud ja AC/DC komponeerib ooperit, on W.K. teretulnud nagu jalaga-Rõtovi-perse-nali Äripäeva juhtimiskonverentsil. 10
MART JUUR

Dan The Automator
“Wanna Buy A Monkey”

(Source)


See “automaator” on dj ja produtsent Dan Nakamura. Andekas ja omanäoline hip-hop-ameeriklane, kelle vitaalne sebimine kahe kontinendi vahel on aastate jooksul andnud tulemust mitme kõrge profiiliga omaprojekti, mäekõrguse hunniku kaastööde ja ühe staarbändi kujul. Automatori pseudonüümid on muuhulgas Deltron 3030 ja Dr. Octagon. Nimetatud tippbänd on aga Gorillaz, kelle suitsused sound’id on just selle mehe välja keeratud.
“Wanna Buy A Monkey” on tema kui dj miksalbum, kuigi enamik valitud lühiplaatidest on ühtlasi ka enda produtseeritud. Valik on ladus ja mõnus. Lisaks oodatud räpile (Brand Nubian, De La Soul, Dilated Peoples, Deltron 3030) on siin üllatavalt palju head poppi. Just nimelt Zero 7, Air, Tortoise ja Doves annavad plaadile meeldivalt värvika näo. Lisaks peibutab Gorillaze “fenomenist” lugupidajaid eksklusiivne varemilmumata lauluke, kuid see selleks. Vaatamata keskpärasele miksimistehnikale on plaati mõnus kuulata ja see ongi ju peamine. 6
KOIT RAUDSEPP

Erinevad esitajad
“Futurism”

(City Rockers)


Topeltalbum, mille sisu defineerib peaaegu täiuslikult hetkel kõige põnevama elektroonilise muusikastiili olemust. Stiil on nii uus ja värske, et universaalset nimegi polegi veel kinnistunud. Mandri-Euroopa kutsub nähtust synthcore, britid ja newyorklased electroclash. Ise arvan, et see viimane nimetus on täpsem ja asja olemust paremini seletav. Electro – sünteetiline ja disainitud “robotimuusika”, clash – teravalt konfliktne ja väljakutsuv “punk”.
Vastupidiselt sügavalt ja tihtilugu igavalt anonüümsele klubikultuurile on electroclash keskendunud ultraglamuursele staarimomendile. Maneerliku ja dekadentlikuna on ta synth-pop’i, electro-disco ja funkilikuma techno segu, kuhu peale on valatud reeglina tüdind-seksikas nais/mees-vokaal. Veel mõnusalt kommertsialiseerumata, kuigi juba ennustatakse tast tänavuse Love Parade’i põhilist moevoolu.
Felix Da Housecat Chicago, Miss Kittin & Hacker Grenoble’ist, Tiga & Zyntherius (Montreal-Helsingi), Adult ja Green Velvet Detroitist, Fischerpooner New Yorgist, Chicks On Speed Münchenist, Ladytron Liverpoolist, David Carretta Marseille’st, FC Kahuna Bristolist – electroclash on uus globaalne underground-liikumine ja see plaat siin on väga stiilne evangeelium. 9

KOIT RAUDSEPP

Tony Levin
“Pieces of the Sun”

(Narada)


Bassist Tony Levin, pikka kasvu, vuntsidega ja kiilaspäine juut, on tuntud põhiliselt oma hämaralt pehme sound’i ja haruldaste pillide (Chapman Stick, kummibass) poolest. Ta ei ole liiga agressiivne ega metronoomilikult täpne, tema mängu väärtused on kuskil mujal. 80ndate lõpu vale-Yesis (ABWH) Chris Squire’it asendades leiutas ta tema massiivsete käikude järelemängimiseks mingid sõrmede otsa pandavad torud. Sadadel plaatidel mänginud stuudiomuusiku suurimaiks tööandjaiks on olnud Peter Gabriel ja King Crimson.
Sooloplaadil tuleb kokku suurem osa Gabrieli varasema perioodi stamm-taustabändist: Levin, trummar Jerry Marotta ja nostalgiliselt 80ndatepärastele saundidele kindlaks jäänud klahvimängija Larry Fast. Noorem mees, kitarrist Jesse Gress, mõjub ses seltskonnas natuke kõrvalisena. (Ma ei kirjelda seda, kuidas ta püüdis ühel Levini bändi netis üle kantud kontserdil Crimsoni loos korraga Robert Frippi ja Adrian Belew´ partiisid mängida.) Koosseisu esitatav on segu jazzrock’ist, Crimsonist, ilutsemisest ja TV-tiitrimuusikast, aga teatud vaimuseisus vägagi kuulatav. Peter Gabrieli kirjutatud “Dog One” on muidugi kaks pead ülejäänud materjalist üle ja sunnib küsima, kus kurat nimetatu kauaoodatud uus album ikkagi on. 6

TÕNU KAALEP

Angelique Kidjo
“Black Ivory Soul”

(Columbia)


Seitsmekümnendate lõpus ja kaheksakümnendate alguses avaldas firma Melodija sarja “Muzõka narodov mira”. LP maksis 45 kopikat, selle raha eest sai osta haruldaste Madagaskari bändide kogumikke, Jaapani trummiorkestreid, Aasia joige, Bulgaaria koore, Hiina ripikviiuleid, Ravi Shankarit ja paljusid teisi hämmastavaid asju. Selles sarjas ilmus ka Miriam Makeba vinüül! Legendaarne rahuvõitleja Makeba oli Harry Belafonte ja Leonid Brežnevi hea sõbranna. Jah, olid ajad! Praegu räägitakse Makebast rohkem kui Angelique Kidjo suurest eelkäijast ja mõjutajast.
Kidjo on pärit Beninist, elab Pariisis ja töötab New Yorgis. Erinevalt teistest Aafrika üritajatest on tal õnnestunud oma etnopopiga Ameerikas korralikult läbi lüüa. Uus album, osaliselt Bill Laswelli produtseeritud “Black Ivory Soul”, valmis koostöös brasiilia, prantsuse, aafrika ja ameerika muusikutega ning demonstreerib Kidjot kui rahvusvahelise haardega diivat. “Iwoya”, otsekui Stingi suust kukkunud duett Dave Matthewsiga, on muidugi hitt. Tõlgendus Serge Gainsbourgi laulust “Ces Petits Riens” vihjab, mis võinuks olla, kui Marc Almond oleks sündinud Aafrikas – naisena. 7
MART JUUR


Electric Wizard
“Let Us Prey”

(Rise Above)


Kui tahate rock’i abiga narkovastast propagandat teha, siis võtke seesama plaat siin ja proovige. “Let Us Prey” kõlab, nagu oleks psühhedeeliline reis teisele poole teadvust lõppenud krampide ja kokkuvarisemisega. See muusika seisab tuikudes ja kõneleb kokutades, pilgus kosmosesuurune tühjus. See on väga tugevalt, väga vastuvaidlematult negatiivne kogemus. Normaalne inimene ei armasta seda. Ja ka ma ise ei taha, et miski, mis mind sel moel maadligi surub, ootaks mind ukse taga, kui ma täna õhtul koju lähen.
Inglise metal-trio Electric Wizard on püsinud droogide haardes kogu oma karjääri, nii otseselt kui kaudselt. Mis tahes plastilisus on nende kehast kadunud, närvid surnud ning see, mis alles, ei tee enam haigetki mitte. Rock on narkootilist juhmust etendanud varemgi – Butthole Surfersist Royal Truxi või Queens Of The Stone Age’ini. Aga enamasti annab seesugune idiotism isemoodi vabaduse. Electric Wizardi puhul mitte. Kui nad midagi meenutavad, siis ehk pigem varajase The Stoogesi leinamarssi “We Will Fall” – vaimult küll, mitte kõlalt.
Kitarristi ja laulja Jus Osborni firmamärk on kitarripedaal. Võtke instrumentaalne “Master Of Alchemy”, võtke “The Outsider”. Tema wah-wah uuristab mõistustvõtvalt õõnsaks ränk-dementsed rifid, mis toimelt meenutavad tsementi uppuva inimese viimaseid tõmblusi. Ning lisaks muidugi “Night Of The Shape” oma valusate trummide, klaveriakordide ja heakõlast tühjaks koltunud viiuliga. Kohutav plaat algusest lõpuni, ilma mingi õigustuseta. Peale kunstilise loomulikult. 9

TÕNIS KAHU

Bad Religion
“Punk Rock Songs (The Epic Years)” STRONG>
(Epic)


Kogumiku ilmumise põhjus on kirjutatud selle kaanele: Bad Religion lahkus Epicust. Sisulist vajadust järjekordse Bad Religioni kogumiku järele ju ei eksisteeri. Iseasi, kui jõulud oleks tulemas!
Offspringist või Green Dayst eristavad Bad Religioni lahedamad plaadiümbrised ning soliidne iga. Ikkagi kakskümmend aastat. Tore, kui Tarmo Sumbergi vanused mehed panevad punki ega raiska oma elupäevi hotelliäri peale.
Ameerika punkrock’i peamine eripära on tava kanda ülikonna juures ketse. Ning muidugi Tin Pan Alley traditsioonide elushoidmine. Sellisest kombinatsioonist on sündinud hulk ägedaid lärmakaid lööklaulukesi, mõnedki neist on Bad Religioni tehtud. “Punk Rock Song” ja “New America” näiteks. Kuid veel rohkem leidub seal keskpäraseid, elutuid rock’n’roll’istandardeid. Ka Bad Religion jõudis neid Epicus veedetud aastate jooksul üksjagu valmis vorpida. 5
MART JUUR

Soft Cell
“The Very Best Of Soft Cell”

(Mercury)


Klassikaline Briti popduo (Marc Almond ja Dave Ball) ning nende 15 vana laulu pluss kaks uut pluss kaks remiksi. Võiksite alustada piltidest plaadibukletil – riietusest, soengutest, make-up’ist. Kas meeldib? Ajab närvi? Loodetavasti jagab Soft Cell meid kahte vastamisi põrnitsevasse leeri. Loodetavasti paistab see lõhe meie ja teie vahel nüüd suuremgi kui iial varem. Mis sest, et mõne siinse lauluga on mitmesugused nostalgialained meid kõiki ehk juba harjutada jõudnud.
Marc Almond on üks kuradi pervert. Ihaldusväärne ja teretulnud ajal, mil homoerootika juba oskab end meinstriimis müüa kui universaalset kirge (jutt on sinust, George Michael!). Tõsi, kui mõtlete Almondi sooloplaatidele pärast Soft Celli, siis seal on ta küllap kunstipäraselt ohutus kauguses. Seal ta lavastab, seal ta mängib peaosa, seal on etendus ja laulude lõpus (kujuteldavad) aplaus ja lilled. Aga päris algul oli teisiti. See oli vähem värvika vodevilli ja rohkem närvilise peeglissevaatamise pop. Ja kõiges selles oli rohkem rikutud, rüvetatud fantaasiaga last kui mis tahes meinstriim iial lubada sooviks.
Almond paistis meile kui ohver. Selleks, et avastada intiimsust oma kehaga, tuli kannatada. Selleks, et peeglini ulatuda, tuli toolile ronida. Siin oli vistrikke, peopesade higi, kohmetuid naeratusi ja pisaraid ka. Siin oli võluvalt reetlik hääl, mis mõranes kohe, kui Almond midagi kabareelikult, sujuvalt suurejoonelist üritas. Teisisõnu – Soft Cell polnud õnneks iial pelgalt camp. “Torch” on nende hittidest mu lemmik, siis “Say Hello, Wave Goodbye”, siis suvalises paremusreas need teised – “Tainted Love”, “What?” “Bedsitter”... Ja isegi nood kaks värsket, senitundmata lugu “Divided Soul” ja “Somebody, Somewhere, Sometime” näevad peeglis korralikud välja – nüüd küll juba terved ja täiskasvanud. 8

TÕNIS KAHU