Alessandro Baricco

“Novecento”

Tõlkija ja järelsõna autor Vahur-Paul Põldma.

Pegasus, 2008. 74 lk.


Itaalia näitekirjaniku-prosaisti (sündinud 1958) pooleldi draama, pooleldi proosa valdkonda kuuluv monoloog (“Ma ei usu, et seda laadi tekstidele nimetust leidub,” kirjutab autor ise) võlub eelkõige jõuliste sümbolitega. Vaeste emigrantide Ameerika-ihalus, kummaline “vahetuskaup”, mida nad ­ookeani ületades teevad – laeva kardinad, voodilinad ja muu riidekraam kasutakse ära endile paremate rõivaste õmblemiseks, selle eest jäetakse aga laevale vastsündinud lapsed. Või minu jaoks loo sümpaatseim tegelane, Novecento ristiisa vana neeger Danny Boodmann, kelle suurim kirg on traavivõistluste tulemuste lugemine – mitte seetõttu, et ta kihla veaks, vaid talle meeldivad kohutavalt hobuste nimed. Ning kes surebki naeru tõttu, kuuldes nimesid Joogivesi, Köögiviljasupp ja Sinakas Puudrikreem...


Süžee on ühtaegu kohutavalt lihtne ja kohutavalt kummastav. Lugu laevabändi pianistist, kes sündis laeval, sureb laeval ja kogu oma mitte väga lühikese elu jooksul (ta on surres umbes 45) ei tõsta oma jalga kuivale maale. Novecento põhjendused (lk 52–53) aga väärivad järgimõtlemist. “Maa on mulle liiga suur laev.”


Kummastava loo juurde mahub eriti esimeses pooles parajalt irooniat. (“...tere tulemast laeva, sellesse õõtsuvasse linna, mis nii seest kui väljast sarananeb “Titanicuga”, rahulikult, jääge paigale, mu härra...”)


Sügava omapära vajutab tekstile muusika, täpsemalt džäss. (“Mis see oli?” “Ma ei tea.” Tal lõid silmad särama. “Kui sa ei tea, mis see on, siis on see džäss.”) Laev on selle paeluva loo vundament, džäss aga katus (mis korduvalt pealt ära sõidab).


Teose lõpp ei ole nii värvikas kui esimene pool. Fataalsus on ilmne. Samas on teos nii lühike, et igav ei jõua küll hetkekski hakata.


Olen näinud ka lavastust, kus Põldma oli nii tõlkija, lavastaja kui näitleja. Ka see jättis sügava mulje (muidu poleks ma raamatut vist kätte võtnudki), aga raamat on veel palju parem. Seda saab suvalises kohas suvalisel ajal kätte võtta. Nüüd võib iga lugeja seda meeldivalt kummalist lugu ise enda jaoks lavastada (see ei ole üldse raske).


Tõlkija järelsõna on samuti vajalik ja huvitav. Näiteks Baricco isiksusest: “Kui lugejad ise lugeda ei taha või ei oska, siis ta loeb neile raamatuid ette. [–] Ta on valmis kas või uue ameti selgeks õppima ja saama filmilavastajaks. Peaasi, et inimesed teaksid väärt lugusid.” Siiski kumab läbi autori liigset jumaldamist. Näiteks: “Lühemalt, õhemalt ega ka täpsemalt ei ole võimalik kogu 20. sajandit kokku võtta.” Minu meelest on “Novecento” pigem ajatu lugu.


Tore, kui Eestis kunagi veel keegi “Novecentot” mängiks. Võiks ju proovida ka muusikaga. Sest kui Jumal oleks neeger, siis tantsiks ta ragtime’i taktis, teab Baricco.