Siit on kerge tõmmata jooneke Prince’i üksnes klaveril ja trummidel ettekantud soulbluusile “How Come U Don’t Call Me Anymore?” (aastast 1982; Alicia Keys valmistas palast ka cover’i oma debüütalbumil). Ja sealt edasi ammutab Alicia oma lemmiku (endiselt Prince) võrdlemisi tundmatust lauluraamatu osast – kitš baroksetest ballaadidest, mida ta 80ndate lõpul end tõega Mozartiks pidades kaunitele daamidele kirjutas. Ja muusikasse palju külmi tuuleiile tekitavat tühjust jättes produtseeris. Alicia meloodiad on trillerdavad. Justkui sooviksid õhku tõusta, aga ei saa, sest murtud ja räsitud tiibades ei ole seda jõudu. Nappide vahenditega ja peamiselt vaid katkisest armust kõnelevad laulud on Alicial ja tema abilistel piisavalt mitmekesiselt seatud – samal ajal ka delikaatselt supermeelelahutuse ja tõsise kibeduse piiril –, tuima pressimise asemel on elegantne ning haavatav popsoul. Ja mõistagi oleks üksi klaverist ja trummimasinast seda kõike võimatu esile kutsuda, kui Alicial ei oleks nii rikkalik lauluhääl. Ei maksa seda aastalõpu virvarris ilmunud albumit unustusse jätta.
(Sony Music)