All that jazz
Sooäär (32) on jazzi edendamise Eestis võtnud südameasjaks. Ta on vastloodud Eesti Jazzliidu esimees, pani aluse igal reedel puupüsti rahvast täis jazziklubile, osaleb Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitalis, on Muusikaakadeemias jazzmuusika osakonna juhataja ja õpetab kitarri. Lisaks kolab ta pidevalt tegevmuusikuna mööda Euroopat ringi ja andis just välja kaks esimest plaati uue alternatiivlabeli AVA Muusika alt – Eesti Keelte “Kella tiksumist...” ja duo Erdmann/Sooäär Dessert Time’i “Peer Gynt & Other Stories”.
Jaak, neid asju millega sa tegeled on ilgelt palju. Palun anna algatuseks nendest väike ülevaade.
Kuigi minu jaoks eksisteerib ainult kahte sorti muusikat, head ja halba, ja seetõttu stiiliraamid minu jaoks eriti ei kehti, pean ma ennast eelkõige kaasaegse improjazzi kitarristiks. (Tegelikult me räägime selles mõttes erinevatest asjadest, et Jaak hääldab seda siin tekstis palju esinevat sõna jats, mina aga džäss.)
Muidugi tuleb mängida igasuguseid muid asju ka, indie-kantrini välja.
Räägi oma bändidest?
Esiteks Erdmann/Sooäär Dessert Time. See kollektiiv tekkis niimoodi, et me sattusime koos Daniel Erdmanniga mängima ühte Euroopa bigbändi. Muusikas on samamoodi nagu elus – mõned inimesed lihtsalt sobivad omavahel. See on armastus esimesest silmapilgust, tunned kohe ära, kui on õige asi.
Erdmann on Saksa saksofonimängija, mina Eesti kitarrist, sattusime kokku Taanis. Ma kuulsin juba esimeses bigbändi proovis, et seal on üks jube mõnus saksimees, ja ütlesin seda talle pärast proovi lõppu. Ta ütles, et sama siin. Siis tegime hotellitoas kahekesi jämmi, ja bänd oligi sündinud.
Kahekesi istusitegi hotellitoas ja mängisite?
Jajahh, keevitasime seal kahekesi. Meil oli kolmenädalane bigbändi tuur ja juba esimesel kontserdil sõitsin ühte tema soolosse üsna anarhistlikult sisse. Bigbänd on tegelikult üsna akadeemiline, ma tahtsin näha mis juhtub. Dirigent soosis seda ja andis meile iga kontserdi sees oma duokoha.
Nüüd me oleme seda duot üle viie aasta ajanud. Mulle väga meeldivad pikaajalised bändid.
Tegelikult on saksofon ja kitarr üsna traditsiooniline ja seetõttu ehk pealtnäha igav kombinatsioon. Aga võib ju võtta endale eesmärgiks orkestreerida duole nagu sümfooniaorkestrile. Sealt sünnib väga palju ideid, häid mõtteid tuleb tihti lihtsalt koosjämmimisestki.
Bändidest on mul veel mu Kopenhaageni trio, mida ma olen teinud umbes seitse aastat. The Dynamite Vikings. Hästi tore bänd, sest seal on samuti inimesed, kellega me mõistame üksteist väga hästi. Me ei pea isegi laval üksteise suunas vaatama, ikka maandume koos. Selle bändi trummari Karsten Mathieseniga olen ma elus üldse kõige rohkem koos mänginud. Kui ma Taanis õppisin, tegime me tihti duot Almost Zebra, mängisime kõike free-improst technoni.
Muid projekte on veel mitmeid. Jazz on universaalne keel, kuigi selle nime all võib dialekte olla väga palju, ja võib juhtuda et inimesed ei mõista teineteist. Minu õnn on olnud see, et elu on mind kokku viinud väga erinevate muusikutega ja olen püüdnud nendega kohaneda. Ühist asja ajada.
Nii, ja Eesti Keeled?
Meil tuli just kolmas plaat välja. See on veider keelpillikvartett – kaks kannelt ja kaks kitarri, millele lisandus hiljem kaks lauljat-kitarristi.
Ain Agan, kitarrist, kuulis juhuslikult Tuule Kanni kannelt mängimas. Tal tekkis idee, et teha midagi kandle ja kitarriga.
Tavalises keelpillikvartetis on tšello, vioola ja viiulid. See on füüsikaliselt seletatav – sagedusriba on lai ja see kõlab hästi. Aga kannel ja kitarr katavad mõlemad keskmist sagedust, nad on ühesuguse tämbriga.
Need pillid on ebaloogiline kooslus, tänu sellele pidimegi hakkama otsima mitteklassikalisi ja teistmoodi lahendusi, kuidas asi kõlama saada. Sellega me oleme tegelenud kuus aastat ja asi on minu arust koguaeg arenenud. Oma saundi otsimine nõuabki aega.
Sa oled osad Eesti Keelte laulusõnad ise kirjutanud. Kas see tuleb lihtsalt vajadusest mõnele meloodiale ruttu sobiv tekst saada, või kirjutad sa muidu ka luulet?
Eestis on see väga suur probleem – laulutekstide kirjutajaid pole. Siis lihtsalt tulebki ise teha.
Mulle meeldib muusikas ebasümmeetrilisus. Kui ta ei ole neli neljandikku taktimõõdus ja võrdsete fraasidega. Meeldib, kui muusika kulgeb omasoodu - see ei tähenda, et ta peab olema keeruline kuulata, vaid et lool peab olema oma karakter. Ja sellise ebastandardse rütmi peale ei ole ju sageli võimalik luuleraamatust midagi otsida.
Laulda oskad?
Koorides olen palju laulnud. Keskkooli ajal laulsin bändis ka. Aga laulja-ambitsiooni mul ei ole.
Kas sul mitmes projektis olemisest killustatuse tunnet ei teki? Kas need asjad üksteist segama või ära sööma ei hakka?
Loomulikult, kui oleks võimalik teha ühte väga armsat bändi, oleks see ideaalne. Aga praktilises mõttes oleks siis muusikuna väga keeruline ära elada. Bändil ei oleks lihtsalt Eestis piisavalt palju tööd, kui just täielikku meelelahutust ei tee – turg on ju väike. Ka rahvusvaheliselt tuntud muusikud ei saa endale seda lubada.
Kuidas muusiku eluga ära elab?
Elab ilusti. Eestis ehk isegi paremini kui mujal, sest meil on muusikuid vähe ja konkurents väike. See on üks Eesti muusika probleeme - ka päris normaalselt makstud tööd saab väikese vaevaga teha.
Kus koolis sa käinud oled?
Mul on kaks kõrgharidust. Lõpetasin 90. aastal Tallinna 21. keskkooli, pärast seda oli vaja midagi õppida, et Vene sõjaväest pääseda. Läksin Tartu Ülikooli välismajandussuhetesse, sest majandus oli tollal aine, kus oli suhteliselt palju vaba aega. Harjutasin siis sellel ajal pilli.
Pärast Tartut õppisin viis aastat Taanis Kopenhaageni Rütmimuusika Konservatooriumis elektrikitarri, jazzkitarri.
Räägi Jazzliidust ja Jazziklubist.
Liit sai asutatud kevadel. Tänu Jazzkaarele on see muusika Eestis üsna soodsas seisus, on palju publikut, eriti noort.
Samas ei näita riiklik kultuuripoliitika mitteklassikalise muusika suhtes üles piisavat huvi. Ka jazz ja popp peaksid olema muusikapoliitikasse hõlmatud.
Oma unelmad tuleb järjekorda panna ja neid täitma hakata. Tallinnas pole korralikku jazzklubi olnud alates Valguse baarist ehk siis umbes 15 aastat.
Leidsime Vanalinnastuudio väikese saali, kus vanasti tehti supiteatrit. Ideaalne väike klubiruum, kus on olemas kontserdiks vajalik aparatuur. Nüüd on seal igal reedel klubiüritused ja publikut on metsikult. See on täiesti uskumatu. Järelikult on sellise koha järgi nälg – tahetakse reede õhtul välja tulla, kuulata mittekommertsiaalset muusikat, võtta väike õlu, kohtuda endasugustega. Klubi on läinud kümnesse ja veelgi rohkem, kuigi me sellele pole peaaegu mitte mingit reklaami teinud.
Tegelikult on minu põhitöökoht Eesti Muusikaakadeemias, kus ma õpetan kitarri ja sellest aastast on seal avatud jazzmuusika osakond, mida ma juhatan. Osakonna loomine on Eesti muusikaharidusele suur samm edasi.
Mis samme muusikapoliitika avardamiseks astuma peab?
Jazzi osas asi susiseb. Organisatsioon oligi selleks vajalik, et juriidiline isik muusikuid esindaks. Me püüame kaasata erinevaid põlvkondi ja stiile.
Ka klubis tahan ma, et programm oleks väga erinev. Ma ei taha, et see oleks minu või minu sõprade rõõm - peaks olema kolhoos heas mõttes.
Ma arvan, et kunagi jõuab Eestisse ka aeg, kus moodustatakse rockiliit, mis korraldab noorte bändide konkursse ja muid edasiviivaid üritusi. Rootsis on mitteklassikalise muusika tase metsikult kõrge. Kust see tuleb? 60ndate lõpus hakati üleriigiliselt noortebändindust toetama, ja mõne aasta pärast tuli sealt välja ABBA ja sealt edasi juba paljud teised tublid tegijad.
Meie muusikud ei saa omal käel minna maailma vallutama, peab olema ikkagi riigi poliitiline otsus ja sellele vastav tugi.
Kuidas sa Eesti jazzi taset hindad?
Tase paraneb kogu aeg. Viimase paari aasta jooksul on tulnud päris häid plaate välja. Žanriliselt võiks see olla mitmekülgsem, praegu domineerib popjazz. Avatust võiks rohkem olla.
Eestis on probleem see, et õiged inimesed ei leia õigeid üles – valik on ikkagi nii väike. Meie muusikud võiksid olla avatumad, käia ringi, leida omasuguseid. See kogu aeg paraneb, aga meri on ikka väga vahel.
Käisin Pärnu lastemuusikakoolis tegemas kitarri-workshoppi, võtsin kaasa erinevat muusikat, peamiselt rocki, et teismelistele seda mängida – palju neid jazz ikka selles vanuses huvitab. Meie jaoks on ju rock Rammstein ja Smilers. Saksamaal on Rammstein poliitiline, vähegi maailma asjade peale mõtlevad inimesed eitavad seda, sest see on ju natsirida! Nii aitabki see, kui lapsed saavad muusikakoolist teada, et on olemas kasvõi PJ Harvey või Radiohead ja lähevad asja plaadipoodi uurima.
Minu teada on meil praegu juba olemas üsna korralikud kooli muusikaõpikud, kus on ka juttu sellest, kes oli Jimi Hendrix või Charlie Parker, häda on pigem selles, et õpetajad kipuvad pahatihti neid peatükke vahele jätma, sest nad ise ei tea sellest midagi. Lahenduse võiks tuua näiteks vastavasisulise täiendkoolituse organiseerimine. Raadio, ka riigiraadio on kurvas seisus – inimestel pole õrna aimugi, et on olemas ka teistsugust muusikat, sest igalt poolt tulevad ühed ja samad lood.
Kui sa oma erinevaid bände teed, kas sa siis kuulaja peale ka mõtled? On sul aimu, kes sind kuulab?
Ega väga ei ole. Ma teen rohkem enda järgi.
Aga esinedes on väike klubikontsert selles mõttes parem, et saad enne ja pärast kontserti publikuga koos istuda ja maailma asju arutada. Akadeemilisema kontserdi puhul see langeb ära.
Viikingid ja Dessert Time on nagu rohkem action-bändid. Seal peab tekkima energia, plahvatama.
Nendega on kontserti tegelikult üsna raske saada – kontserdikorraldajad ei ole ebatavalises ja liigitamatus muusikas kindlad. Aga kui kontsert lõpuks toimub, on publik alati rahul olnud.
Oled sa suhtleja, meeldib sulle rohkem laval esineda või kuskil stuudios nokitseda?
Ausaltöeldes ei taju ma seal erilist vahet. Ma lihtsalt mängin.
Oled sa edev?
Selles mõttes kindlasti, et üleüldse lavale minemiseks on edevust vaja. Samas ma ei mõtle eriti publiku juuresviibimise peale. Olen suhteliselt külm, naljalt ei närveeri.
See on minu töö ja minu elu – lihtsalt mängin pilli.
Kuidas sa üldse jazzini jõudsid?
Minu muusikalises kujunemises on suur roll mu vennal Jüril, kes mängis trummi. Lastemuusikakoolis ma õppisin tegelikult akordionit, selle kõrvalt hakkasin kitarri mängima. Liikusin rockist bluesini, bluesist jazzini, jazzist avangardini. Nagu narkomaania, lähed muudkui kangemate ainete peale.
Mängides meeldib mulle jazzi tugev energia, kellegagi koos tekkiv lend. Kuulates otsin üllatust, seetõttu ma uuema mainstream-jazzi plaate eriti ei kuula – pärast kahte takti on juba selge, kuidas ülejäänud plaat kõlab.
Viitsid sa üldse kodus muusikat kuulata, kui sa niikuinii kogu aeg muusika sees oled?
Ma võin olla ka vaikuses või kuulata taustaks kõige tavalisemat tümakat, mind see ei häiri. Kodus kuulan rohkem klassikat. Jazzi poole pealt vanemaid asju.
Kas kitarristidel on oma kutsehaigused? Lähevad näpud paiste või vajuvad õlad viltu?
See on tehnika küsimus. Lõdvestumine on iga töö juures oluline.
See lause on klassikalisest klaverist, et iga noodi vahel tuleb lõõgastuda. Tegelikult see on nii ka teiste pillide puhul – tuleb õppida teadlikult lõdvestuma, vastasel korral ei pea lihtsalt vastu.
Kas sul pole tekkinud tahtmist elektroonilisemat asja ajada?
Almost Zebra oli natuke sinnakanti. Elektroonika on ju iseenesest vahva, kuigi ka selle kuldaeg jääb vist 90ndate esimesse poolde. Mulle meeldib kui seda livena tehakse. Midagi ma elektroonikast aru saan ja omad tõekspidamised mul on, kuigi ma pole sellel alal mingi ekspert. Norras on näiteks väga hea koolkond – jazztaustaga muusikud ajavad elektroonilist asja läbi jazzimõtlemise.
Ma arvan, et ma jõuan elektroonika juurde veel tagasi, ideed kogunevad.
Kelle paadifirma on äsjaloodud AVA Muusika?
Plaadifirmadega suhtlemine on raske asi, ärimeeste ja muusikute arusaamad on sageli väga erinevad.
AVA Muusika pole mitte minu firma, vaid võimalus mitte teha oma plaat olemasolevate plaadifirmade alt. Et sealtkaudu koguneks natuke alternatiivne Eesti muusika kataloog. Ma lihtsalt tegin ise algatuseks kaks plaati ära, aga varsti tulevad teised sinna juurde – huvi on juba tuntud, aga mina seda valikut ei langeta. See ei pea olema jazz, ega Eesti keeled pole ju jazz, vaid pigem soft pop, mis pole just ei tea kui keeruline muusika.
Sa ütlesid, et sinu jaoks jaguneb muusika heaks ja halvaks. Mis on hea, mis sind mõjutanud ja muutnud on?
Ma olen klassikalise taustaga, mind on väga palju puudutanud kasvõi laulupeol laulmine, Tormis, Pärt, Sumera.
Jazzist on puudutanud klassika, suurtest miskipärast on haakinud kõige paremini John Coltrane ja Eric Dolphy.
Keskkoolis väga meeldis The Police ja Sting, mis on kindlasti mu muusikale oma jälje jätnud.
Palju sul kontserte on?
Praegu ei ole väga palju. Ega mind naljalt ka kuhugi firmapeole ei kutsuta, selliseid asju on väga harva. Tunnistan ausalt, ega mul poleks ka selle vastu midagi – kui on toredad muusikud, ei häiri mind koht absoluutselt.
Vahel on nädal aega järjest kontserdid, teinekord mitu nädalat täielik vaikus – kuidas kunagi.
Kui sa mängid, kas sa tajud aega, aja möödumist?
Näiteks vaba improvisatsioon imeb ikka täiesti enda sisse. Oled küll teadlik, mis toimub, aga lavalt maha tulles täpselt ei mäleta. Mulle väga meeldib selliseid kontserte lindistada – kohtud kellegi uuega, jämmid, ja pärast kuulad üllatunult, et ohoo, mis kõik juhtus!
Need ongi muusikuelu eelised – esiteks oled iseenda peremees, ja teiseks mängid. Sõna otseses mõttes.
Tiit Kusnets, muusikakriitik
Sooäär on meie nooremast jazzipõlvkonnast üks huvitavamaid tegelasi.
Mitmekülgne arranžeerija, laulukirjutaja, improvisaator ja ka väga hea kitarrist.
Eesti Keelte uus plaat tundub mulle veelgi hillitsetum ja kammerlikum kui nende esimene. Erdmann/Sooäär on samuti läbinisti kammerlik, aga lugude karakterid kärsitumad ja muutlikumad - see on ikkagi suuresti improvisatsiooniline muusika.
Tema areng on olnud tõesti muljetavaldav, eriti kui meenutada kui väga "ettevaatlikult" kõlas 1990-te ansambel Ajastajad.
Skandinaavias õppimise ajal ja järel edenes ta improvisaatorina tuntavalt. Ta on üks neist, tänu sellele Eesti muusikapilt on muutunud mitmekesisemaks ning tekkinud hulk olulisi uusi kontakte.
Improvisaatorid ongi nagu kirjud koerad - puutuvad kokku väga paljude omasugustega. Nii on Sooäär koos mänginud Euroopa impro-muusika tõeliste suurkujudega ja nooremate annetega, olnud nii väga väikestes kui väga suurtes kollektiivides. Areng kestab ja ma küll ei söanda karta, et see pidama jääb.
Jaak Johanson, muusik
Jaaguga tundub ühest küljest üsna pea, et ta on vana tuttav, aga samal ajal kuskitmoodi - nagu ei tunneks teda üldse.
Lisaks praegusele kohtumisele Eesti Keeltes mäletan temast varasemaid perioode, Ajastajad ja muud eksperimendid, veel hiljem käis ta ka oma Taani õpingukaaslastega Kloostri Aidas rajusid asju tegemas, millest ma olen hea meelega osa saanud jne...
Ühtpidi jätab ta ullikese, ohjadeta boheemi mulje, teisel haaral aga näen, et ta on kaalutlev, organiseeriv ja ratsionaalne. Mulle üldiselt ei meeldi teiste laule laulda, aga Jaak on stiilikameeleon, tal on muusikalises mõttes empaatiat - ta teeb mulle laulmiseks laulu, mis mulle sobib, kuhu on võimalik sisse elada ning justkui punnitamist ja tähtsust pole.
Jaak on väga hea mängukaaslane, ootamatu laululooja ja ilmselt ka väga hea õpetaja.
Riho Sibul, muusik
Jaak on äärmiselt avara mõtlemisega ja riskivalmis improvisaator. Ja väga haritud. Mõnede tema kirjutatud lugude puhul, mille olen olnud sunnitud sisse laulma – näiteks “Kella tiksumist…”, “Vaiksel ööl”, olen ma suisa kade. Kuigi ta on muusikuna juba praegu väga hea, arvan, et tal on veel palju ees. Ja et ta on selline jõuline tüüp, siis ilmselt aktiviseerub tema eestvõttel loodud Jazziliiduga ka siine jazzielu. Ta on tarmukas inimene. Jah, tarmukas on päris tabav sõna tema kohta.
