Mulholland Drive on tänav Hollywoodis nagu Sunset Boulevard samanimelises Billy Wilderi filmis. Sunset Boulevard lõikab Los Angelese läbi põiki, Mulholland Drive eraldab Santa Monica mäel põhjapoolset Hollywoodi lõunapoolsest. Hollywoodi teatmikud jätavad sellest tänavast mulje kui mingist pahade vaimude paigast, kus paljud filmitähed on tapnud ennast või on neid tapetud. Nime on tänavale andnud julm insener William Mulholland, kes osales 1930ndatel veemajanduse raha korruptsioonis (aluseks filmile Chinatown). Hollywoodi järve tamm kannab samuti Mulhollandi nime ja selle kõrval paikneb too kuulus mäenõlvale hiigeltähtedest laotud sõna HOLLYWOOD (mille külge inglise näitlejatar Peg Entwistle end 1932 poos, kui stuudio keeldus temaga lepingut sõlmimast).
Nii pikalt Hollywoodist, sest film “Mulholland Drive” on kummituslikult põnev pilkepilt Hollywoodi kohta, kinoelu film noir. See prantsuse kriitikute poolt kasutusele võetud termin Hollywoodi 1940ndate lõpu ja 1950ndate alguse filmide kohta märgib süngeid linnafilme tugevate valguse-varju kontrastidega, kuritegevuse ja korruptsiooniga, nurjatute neurootiliste tegelastega. Gangsterifilmis tegutsesid kurjategijad,  film noir’is võis kurjus nakatada igaühe, ka hariliku inimese.
“Mulhollandi…” sisu oleks umbes järgmine, aga ärge lootke sellest selgust saada. Peategelased on kaks naist, blond Betty ja brünett Rita. Rita (Laura Elena Harring) pääseb gangsterite käest, kui limusiin satub Mulholland Drive’is avariisse. Rita komberdab mäest alla ja peidab end juhuslikku majja. Parajasti on ta duši all, kui korterisse siseneb blond Betty (Naomi Watts), kes on Kanadast tulnud Hollywoodi filminäitlejatariks saama. Tädi on talle loovutanud oma korteri.
Rita ei mäleta midagi, ka mitte oma nime. Ta võtab selle Rita Hayworthi pildilt. Betty aitab tal leida mälu. Film tutvustab oma tegelasi. Ilmub režissöör (Justin Theroux), keda maffia sunnib peaossa võtma bossi lemmiknäitlejatari, või režissöör tapetakse. Siis ronivad kaks naist läbi akna Rita korterisse.
Viimane kolmveerandtund pöörab seniolnu ümber. Lagunev laip elustub ja Betty ja Rita peavad maha tugeva lesbistseeni. Tegevus killuneb. Karakterid lahustuvad. Situatsioonid asetuvad ümber. Palju, mis enne toimus, toimub uuesti, kuid teisiti. Peategelaseks saab nüüd armastus. Blond Betty on nüüd hoopis näitlejatar Diane, kes võitleb oma ameti eest, ja Rita osutub edukaks staariks Camillaks, kes alandab oma lesbikallimat filmirežissööri ees. Olen jutustanud ära süžee, aga pole kuhugi jõudnud, nii on ka film. Esimest kaht tundi võib tõlgendada meeldivate nägemuspiltidena, mida näeb filmi viimases kolmveerandtunnis töös ja eraelus pettunud näitlejatar.

Kuid tõlgendusi saab olla teisigi. See pole film, kus üks tegevus on põhjuslikus seoses teisega. See on fantaasia, üha uute saladuste rida, mil pole ühest seletust. Aga võibolla pole siin ka saladusi. Need on 146 minutit kestvad unelmad. Pole eraldi kujutlus- ja unenäoepisoode, kogu film on üks suur unenägu. Viimane  pooltund on justkui ärkamine, kuid eks äsja unest ärganul segune teadvus maise maailmaga kummaliselt. See pole labürint, millest tuleb läbi minna. See on kestev unenägu, mille stseenid seostavad end ise. Siin on tuttavat Lynchi: salapärased võõrad, autoõnnetus, magusad poplauljad, süütus langeb korruptsiooni ohvriks. Ja filmi võimsaim, sürrealistlik stseen: peategelased külastavad öösel kell kaks etendust vanas kinos Club Silencio. Toimub underground’lik performance. Kuid kogu heli tuleb lindilt. Lauljatar minestab laval, laul aga jätkub. Illusioon vallandab blondi Betty emotsioonid. See on kino.
Laura Elena Harding ja Naomi Watts mõjuvad Hollywoodi arhetüüpidena, esimene võib häbenemata endale nime laenata Rita Hayworthilt ja teine meenutab Hitchcocki blonde kangelannasid. Watts on filmis debütant, kuid mängib täiuslikult välja väga erinevad suhted. Unelmatevabrik Hollywood on lummav, kuid hämar. Filmitootmise kõrgeim võim kuulub pahaendelistele jõududele. Tajume ängistust, glamuuri taga varjavad end surm ja kired. Üles on film võetud suurepärase atmosfääritundega ja on visuaalselt nauditav. Siin on veidrat huumorit ja head põnevikku. Seda mitte ainult Lynchi fännidele.

David Lynch
Sündis 20. jaanuaril 1946 Montana osariigis USAs.
Olnud ka oma filmide produtsent, stsenarist, helilooja, helikujundaja. Tänavuse Cannes’i festivali žürii esimees.
Abielus teist korda, kolm last. Tütar Jennifer Lynch on lavastanud filmi Boxing Helena (1993).

Kokku lavastusi 23
1minutine debüütfilm Six Figures Getting Sick 1966, Eraserhead 1977, Elevantmees 1980 (8 Oscari nominent, ka režii ja filmi), Blue Velvet 1986 (režii-Oscari nominent), Loomu poolest metsikud 1990 (Kuldne Palmioks Cannes’is), Twin Peaks (TV) 1990, Kadunud kiirtee 1997, Straight Story 1999, Mulholland Drive 2001 (režii-Oscari nominent).
Mulholland Drive
USA/Prantsusmaa 2001
Režissöör David Lynch
Stsenarist David Lynch
Operaator Peter Deming
Muusika Angelo Badalamenti
Mängivad Naomi Watts, Laura Elena Harring, Ann Miller
2:26
Alates 22. märtsist Tallinna kinos Coca-Cola Plaza

Mulholland Drive’i auhindu
Bostoni, Chicago,  Los Angelese, Toronto, Online’i Filmikriitikute Ühing:
aasta parim režii
Cannes’i festivali režiiauhind
(koos J. Coeni  filmiga “Mees, keda polnud seal”)
Prantsuse välisfilmi César