Allasurutud kired Hollywoodis
Kummalised karakterid ja ootamatud detailid iseloomustavad David Lynchi filme. Kusagilt leitakse äralõigatud kõrv (Blue Velvet), koer jookseb minema gangsteri käega (“Loomu poolest metsikud”). Seebiooperliku ameerika argipäeva alt kaevab ta välja mustade kirgede maailma, kus seni “uinunud fantaasia elustab koletisi”. Viimases ekraanitöös “Mulholland Drive” õnnestub tal see, mida ta üritas juba teha ja mitte eriti veenvalt filmis “Kadunud kiirtee” – luua pingelist atmosfääri, panna inimhinged salapäraselt liikuma, monteerida asi põnevaks.
Mulholland Drive on tänav Hollywoodis nagu Sunset Boulevard
samanimelises Billy Wilderi filmis. Sunset Boulevard lõikab Los Angelese läbi
põiki, Mulholland Drive eraldab Santa Monica mäel põhjapoolset Hollywoodi
lõunapoolsest. Hollywoodi teatmikud jätavad sellest tänavast mulje kui mingist
pahade vaimude paigast, kus paljud filmitähed on tapnud ennast või on neid
tapetud. Nime on tänavale andnud julm insener William Mulholland, kes osales
1930ndatel veemajanduse raha korruptsioonis (aluseks filmile Chinatown).
Hollywoodi järve tamm kannab samuti Mulhollandi nime ja selle kõrval paikneb
too kuulus mäenõlvale hiigeltähtedest laotud sõna HOLLYWOOD (mille külge
inglise näitlejatar Peg Entwistle end 1932 poos, kui stuudio keeldus temaga
lepingut sõlmimast).
Nii pikalt Hollywoodist, sest film “Mulholland Drive”
on kummituslikult põnev pilkepilt Hollywoodi kohta, kinoelu film noir. See
prantsuse kriitikute poolt kasutusele võetud termin Hollywoodi 1940ndate lõpu
ja 1950ndate alguse filmide kohta märgib süngeid linnafilme tugevate
valguse-varju kontrastidega, kuritegevuse ja korruptsiooniga, nurjatute
neurootiliste tegelastega. Gangsterifilmis tegutsesid kurjategijad, film
noir’is võis kurjus nakatada igaühe, ka hariliku inimese.
“Mulhollandi…”
sisu oleks umbes järgmine, aga ärge lootke sellest selgust saada. Peategelased
on kaks naist, blond Betty ja brünett Rita. Rita (Laura Elena Harring) pääseb
gangsterite käest, kui limusiin satub Mulholland Drive’is avariisse. Rita
komberdab mäest alla ja peidab end juhuslikku majja. Parajasti on ta duši all,
kui korterisse siseneb blond Betty (Naomi Watts), kes on Kanadast tulnud
Hollywoodi filminäitlejatariks saama. Tädi on talle loovutanud oma korteri.
Rita ei mäleta midagi, ka mitte oma nime. Ta võtab selle Rita Hayworthi
pildilt. Betty aitab tal leida mälu. Film tutvustab oma tegelasi. Ilmub
režissöör (Justin Theroux), keda maffia sunnib peaossa võtma bossi
lemmiknäitlejatari, või režissöör tapetakse. Siis ronivad kaks naist läbi akna
Rita korterisse.
Viimane kolmveerandtund pöörab seniolnu ümber. Lagunev laip
elustub ja Betty ja Rita peavad maha tugeva lesbistseeni. Tegevus killuneb.
Karakterid lahustuvad. Situatsioonid asetuvad ümber. Palju, mis enne toimus,
toimub uuesti, kuid teisiti. Peategelaseks saab nüüd armastus. Blond Betty on
nüüd hoopis näitlejatar Diane, kes võitleb oma ameti eest, ja Rita osutub
edukaks staariks Camillaks, kes alandab oma lesbikallimat filmirežissööri ees.
Olen jutustanud ära süžee, aga pole kuhugi jõudnud, nii on ka film. Esimest
kaht tundi võib tõlgendada meeldivate nägemuspiltidena, mida näeb filmi
viimases kolmveerandtunnis töös ja eraelus pettunud näitlejatar.
Kuid
tõlgendusi saab olla teisigi. See pole film, kus üks tegevus on põhjuslikus
seoses teisega. See on fantaasia, üha uute saladuste rida, mil pole ühest
seletust. Aga võibolla pole siin ka saladusi. Need on 146 minutit kestvad
unelmad. Pole eraldi kujutlus- ja unenäoepisoode, kogu film on üks suur
unenägu. Viimane pooltund on justkui ärkamine, kuid eks äsja unest
ärganul segune teadvus maise maailmaga kummaliselt. See pole labürint, millest
tuleb läbi minna. See on kestev unenägu, mille stseenid seostavad end ise. Siin
on tuttavat Lynchi: salapärased võõrad, autoõnnetus, magusad poplauljad, süütus
langeb korruptsiooni ohvriks. Ja filmi võimsaim, sürrealistlik stseen:
peategelased külastavad öösel kell kaks etendust vanas kinos Club Silencio.
Toimub underground’lik performance. Kuid kogu heli tuleb lindilt. Lauljatar
minestab laval, laul aga jätkub. Illusioon vallandab blondi Betty emotsioonid.
See on kino.
Laura Elena Harding ja Naomi Watts mõjuvad Hollywoodi
arhetüüpidena, esimene võib häbenemata endale nime laenata Rita Hayworthilt ja
teine meenutab Hitchcocki blonde kangelannasid. Watts on filmis debütant, kuid
mängib täiuslikult välja väga erinevad suhted. Unelmatevabrik Hollywood on
lummav, kuid hämar. Filmitootmise kõrgeim võim kuulub pahaendelistele
jõududele. Tajume ängistust, glamuuri taga varjavad end surm ja kired. Üles on
film võetud suurepärase atmosfääritundega ja on visuaalselt nauditav. Siin on
veidrat huumorit ja head põnevikku. Seda mitte ainult Lynchi
fännidele.
David Lynch
Sündis 20. jaanuaril 1946
Montana osariigis USAs.
Olnud ka oma filmide produtsent, stsenarist,
helilooja, helikujundaja. Tänavuse Cannes’i festivali žürii esimees.
Abielus
teist korda, kolm last. Tütar Jennifer Lynch on lavastanud filmi Boxing Helena
(1993).
Kokku lavastusi 23
1minutine debüütfilm Six Figures Getting
Sick 1966, Eraserhead 1977, Elevantmees 1980 (8 Oscari nominent, ka režii ja
filmi), Blue Velvet 1986 (režii-Oscari nominent), Loomu poolest metsikud 1990
(Kuldne Palmioks Cannes’is), Twin Peaks (TV) 1990, Kadunud kiirtee 1997,
Straight Story 1999, Mulholland Drive 2001 (režii-Oscari
nominent).
Mulholland Drive
USA/Prantsusmaa 2001
Režissöör David
Lynch
Stsenarist David Lynch
Operaator Peter Deming
Muusika Angelo
Badalamenti
Mängivad Naomi Watts, Laura Elena Harring, Ann
Miller
2:26
Alates 22. märtsist Tallinna kinos Coca-Cola
Plaza
Mulholland Drive’i auhindu
Bostoni, Chicago, Los Angelese,
Toronto, Online’i Filmikriitikute Ühing:
aasta parim režii
Cannes’i
festivali režiiauhind
(koos J. Coeni filmiga “Mees, keda polnud seal”)
Prantsuse välisfilmi César