Olbri sümpaatiaid tingib tema enda kiindumus värvi, mille rikkust ja võimalusi ta enda jaoks pidevalt avastab, seejuures – värvi paberil, mis kumab ka läbi pigmendist küllastatud pintslitõmmete. Paljud tööd käesoleval näitusel on maalitud ilusatele toonpaberitele, mis on dikteerinud koloriidivalikuid. Mäng paberi-värvi suhtel omab kindlasti veel perspektiivi.

Olbri ei ole Albers; ta ei ole metoodiline, vaid spontaanne tüüp. Mitte niivõrd värv, kuivõrd ta ise on stiihia, mis allub teatava kriginaga geomeetrilisele ordnungile, lüües selle pigem parasjagu segi, millest tulebki tema tööde intrigeerivus. Geomeetriline kunst ei eelda tingimata külma täiuslikkust, nagu kinnitavad ka Olbri eelpoolmainitud lemmikud; see lubab ka vahetust ja intiimsust. Et täiuslikkus seejuures saavutamata pole, näitab näiteks, “Sügis II” ja mõni teinegi töö. Vahel käib üle Olbri värviruudustike pritsmete sadu kui stiihia märk. Ükski tegija ei ole aga üheülbaline ja ettearvatav; näitusel “Allutatud stiihia” näeb õrnade värvikoosluste ja impulsiivse pinnaliigenduse kõrval (”Homne vihm”) ka üpris rangeid ja eksaktseid kompositsioone (”Sume on öö”, “Õhtuvalgus”).

Viimase paari kuu jooksul valminud piltide kõrval on näitusel vaadata ka Kai-Mai Olbri stsenaariumi järgi, tema kujunduse ja tema poolt tehtud kostüümidega telefilm “Aheldatud laul”, mida oli paari päeva jooksul võimalik näha valmimisaastal 2000 Linnagaleriis. See Mai Murdmaa koreograafiat, Lepo Sumera muusikat, Vladimir Botškarjovi tantsu, Leili Tammeli laulu ja Federico Garcia Lorca luulet ühendav film on huvitav kunstide sulam, allegooriline miniatuur (kunsti) vabadusest ja piiridest.