Alternatiivne Tallinn uues paljastavas reisijuhis
Samal ajal kui käib poleemika, missugust imagot vajab Tallinn või Eesti ja
kuidas seda kujundada, on Helsingis Tammi kirjastuselt ilmunud järjekordne
Tallinna-juht, Eestis elava soome ajakirjaniku Sami Lotila “Uusi Tallinna”, mis
150 leheküljel loob hoolimatu elegantsiga Tallinna mainet: Sami Lotila Tallinn
on alternatiivne, paheline, nooruslik, põnev.
Igal juhul mitte mingi
Mustamäen tori-kristallikauppa-villapaita liin vanematele vodkaturistidele.
Autori sõnul on raamat neile, keda ei huvita “tuulikud, koorilaul või
mudaravilad”.
Välismaal välja antud Eesti-teemaliste harvade reisijuhtide
lugemine on valgustav kogemus: ilma uuringuks nimetatud hookuspookusteta saab
hea pildi, mis kuvand eestlastest ja Eestist kuskil tekkinud on. Kellegi
täiesti subjektiivne kujund, mille mõju võib olla suur, sest reisijuht on
teadagi väga loetav raamat.
Sami Lotila toon on selline
positiivne-irooniline, nagu paljudel noortel soomlastel Eestist kõneldes.
Lotila leiab, et Tallinn on slaavilikum linn, kui eestlased tahavad möönda,
kuid Tallinnas on kohti, kus võib ootamatult kogeda euroopalikku
suurlinna-tunnet, nagu me kõik teame. “Sigarid, konjak ja ilusad naised. Elu
Tallinnas võib olla tore,” kiidab Lotila. Teenindus on veel halvem kui Soomes
ja söögikohtades ei pääse majoneesist. Vandesõnu Eestis peale kuradi eriti ei
ole, kasutatakse soome- või venekeelseid sõnu (!). Naisi koheldakse Tallinna
öös Lotila meelest “siidkinnastes”: naised saavad tasuta sisse paljudesse
ööklubidesse ja mõnes klubis koguni tasuta kokteile. Jne.
Minu arvates on
Lotila küll tabanud Tallinnast olemuslikku.
Lisaks informatsioonile
odavate ja alternatiivsete ööbimiskohtade kohta esitab Lotila endale 15
küsimust Eestist, lähtuvalt stereotüüpidest, mis võivad pähe tulla igale
soomlasele või ka teistele turistidele, kuid mille üle võiks mõelda ka iga
tallinlane. Näiteks: kas Tallinnas on aidsi ja teisi suguhaigusi või kas tasuks
Tallinna kolida, sest seal on odav ja tore; miks liikluskultuur on Eestis nii
algeline? Miks Eesti tänavatel on nii palju kalleid autosid ja naised on väga
ilusti riides, samal ajal kui räägitakse vaesusest? (Küsimus, millele Lotila
vastab, et eestlased on sellised show-off tüüpi inimesed, kes elavad üle oma
võimete. Igal juhul on see küsimus, mis ilmselt paljudele pähe tuleb, kui
Tallinnas silmad lahti ringi käia.)
Mis on porolisä (normaalhinnale otsa
pandud taks soomlaste jaoks)? Kas Eestis tasub Tallinnast väljapoole reisida?
Ja üllatus-üllatus: kas Eestis on naisliikumist ja kas keegi nõuab
võrdõiguslikkust? (Vastus on muidugi: oh ei, välja arvatud välissaatkondade
toel avatud naisuurimuse infokeskus ENUT Tallinna Pedagoogikaülikooli
juures.)
Eriline on inimeste valik, keda tallinlastena presenteeritakse.
Pikk intervjuu on Voldemar Kolgaga, Lotila hinnangul Eesti “Esa Saarineniga”.
Veel: Aldo Järvsoo, Tallinna kõige cool’im tüüp, DJ Meelis Meri, Eesti
tissimiss Eleonora, Kroonu Aida juht Georg Jüriado, Eesti Depeche Mode’i
fänniklubi juht Craig Tislar, Status-klubi aeroobikatreener Tiina-Mai Ott,
“supertäht ja seksisümbol” Mait Malmsten. Loomulikult ei puudu kõige kuulsam
eestlane Soomes Anu Saagim, “disainer, kelle vormid lähevad peale ka Eestis”,
ja moelooja Gerly Tinn, seltskonnalehekülgede salapärane raudvara. Kunstnikest
on löögile pääsenud vaid Navitrolla, ametimeestest aga Eesti Hotellide ja
Restoranide Liidu juhataja Donald Visnapuu, endine ELKNÜ Keskkomitee I
sekretär, ja tarbijakaitse peainspektor Peeter Ühtegi, kes võtab sõna soomlasi
huvitaval teemal “viin”.
Tegelikult võiksid Lotila raamatu läbi lugeda ka
poliitikud ja teised otsustajad, kellel oleks kasulik teada, mis Tallinnas
toimub.. Äärmiselt selge jutt muu hulgas paljudest Tallinna
valupunktidest.