Balti jaamast sai kunagi rongiga Peterburi (Leningradi) ja Moskvasse. Aastakümneid seisis seal ka mälestusmärk ühele neist ülestõusudest, mis ikka aeg-ajalt juhtuvad. Selle ülestõusu mälestusmärki teati „Rongileminejate“ nime all. Inimkujud seal tungisid dünaamiliselt kuhugi edasi, aga gravitatsioon, tuul ja vana ühiskond seisid neile vastu.

Misha Mishajashvili album seisaks nagu selle eemaldatud ja unustatud monumendi kohal. Kõik fraasid ja sämplid on võetud ajastust, kuhu „Rongileminejad“ paigutub. Album seisab meelega tühjal kohal, tema kõlapilt on viirastuslik ja häguste servadega. Mõnes paranoilisemas teadvuses paistaks viide nõukogude estraadile nagu punatäht tõrvikurongkäigus, aga ei midagi sellist – see on kõigest üks ideaalne minevik, ainult harilik nostalgia, ei midagi ohtlikku. Või siiski.

Kogu albumi allhoovus on veidi ähvardav ja ebamugav. See on rajatud urisevate ja ülevõimendatud rütmiseeriate ja bassimõmina kontrastile frivoolselt igatsevate estraadimeloodiatega. Silmade ees hakkab jooksma mustvalge kriimuline pilt, aga aeg-ajalt tõmbab autor käsipidurit, viiul hakkab väsinult venima ja vagunid peatuvad pimedal kõrvalteel. Alles jääb kaugelt kolisev vaikus ja siis tõmmatakse masin jälle käima. Porter Ricks on teel Narva.

Album alustab valjuhäälselt ja paneb teetähised jõuliselt paika. Sellise industriaalse dub’iga nagu „всегда та же печаль“ sõidab tankimata kaugemalegi kui Narva. Ehkki flow püsib reipalt morbiidne, tahaks rütmiskeemilt peagi värskemaid ideid. Need ka saabuvad looga nagu „месть Иезекииля“, kus võimas mehaanika peatub ja albumi helipilt jääb korraks võluvalt alasti. Mõni lugu tahaks nagu kiireneda drum’n’bass’iks, aga respekt ajaloolise algmaterjali vastu ei luba. Keskpaiku ei püüa album enam meelde sööbida ja rahuneb veidi. Lood peatuvad aeg-ajalt, biidid murduvad vastu suurejoonelisi orkestrikäike ja kirikuhümne.

Album püsib ringikujulisel liikumisel. Korduvad rütmiseeriad ja ülevõimendatud tämbriga bassid juhivad pöörlevasse portaali, mille kaudu pääseb utoopilisse, ainult helgest tulevikust unistavasse möödunud aega. Kui uskuda kõlapilti, siis asub läbipääs justkui kusagil lüpsiku põhjas, samas kui helidisainer proovib kauge maailma eneseväljendust padjaga vaigistada.

Misha Mishajashvili elab ja sämplib Tallinnas, aga liigub vastuolulistes kõlahoovustes. Alternatiivses tulevikus tehakse sellest albumist heliinstallatsioon Snelli tiigi ja Balti jaama vahele.