Ameerika Don Quijote

Leedu-juudi juurtega Sundance’i filmifestivali võitja Debra Granik (45) kirus Kadri Kõusaarele Ameerika vägivallalembust.

Väiksekasvuline ja elavapilguline ­Debra Granik räägib kiiresti ja ägedalt. Ta on väga intensiivne ja kiirgab heasüdamlikkust. Tema esikfilm "Down to the Bone" (eesti keeli võiks seda tõlkida umbes "Viimase piirini") pälvis 2004. aasta Sundance'i filmifestivalil nii parima režii kui parima naispeaosatäitja preemia (Irene'i kehastav Vera ­Farmiga, kes nüüdseks juba mänginud kandvaid osi ka Martin Scorsese filmis "Kahe tule vahel / Departed" ja hiljuti surnud Anthony Minghella viimases filmis "Sissemurdmine / Breaking and Entering").

Film jälgib meeldivat töölisklassi­naist Irene'i, kes on juba peagu kümme aastat kokaiinisõltuvuses. Ainukesed mittenarkolised päiksekiired Irene'i elus on kaks last, keda ta tõesti armastab. Abielu on aga juba mandunud ja sädemetu. Argi­päev algab nii, et Irene serveerib lastele hommikusöögihelbed ja läheb tõmbab salaja vannitoas paar triipu. Kaksikelu aga lõputult kesta ei saa ja Irene jääb oma töökohast, kassiiriametist ilma. Irooniliselt küll siis, kui ta juba on rehab'i läinud. Tema kallal õiendatakse, et ta on liiga aeglane. Irene selgitab, et enne oli ta kärme, sest ta oli pilves. Nii ta oma töökohast ilma jääbki ja see on Ameerika, mitte sotsiaalhüvitiste ja töötuabirahadega Skandinaavia. Võõrutusravis tutvub Irene aga sarmika meessanitariga, kellega ta alustab suhet, mida võiks pehmelt nimetada ennasthävitavaks.
Enamik filmi on üles võetud vastu seina (s.t taustal pole fotogeenilist sügavust), hämarates hingetutes ruumides. Toonid on hallvalged, tumesinised, ähmased. Tekib klaustrofoobiline, abitu tunne. Siin filmis pole mingit paatost ega sentimentalismi. Kõik on kuidagi tunnellik ja trööstitu. Mis on sõnum? Et me kõik oleme haavatavad, et sõltuvusse võib sattuda iga depressiivne inimene (aga selline hall, lõputu novembri äärelinn ei saagi tekitada muud kui depressiooni). Vahepeal tahaks filmi edasi kerida - ei jaksa enam.
Granik jaksas aga filmi prototüüpidest videomärkmeid teha viis aastat. Täispikk mängufilm sündis nende märkmete-hetkede põhjal - filmiti väikse meeskonna ja mikroskoopilise eelarvega. Samas - seda filmi uhke kaameratööga ette ei kujutaks - plass mini-DV sobib ängi edasiandmiseks ideaalselt.

Magistrikraadi sai Granik ühest maailma prestiižikaimast filmikoolist - New Yorgi ülikooli Tischi osakonnast. Sealt edasi tegi ta lühikesi sutse, firmadele õppefilme näiteks, andis loenguid, töötas ka operaatori ja fotograafina, näiteks pulmades. Läks ilmatu aeg, enne kui debüütfilmile sai rahastus taha. Pärast võitu Sundance'is tuli küll auväärne festivalidel ringreisimine, ent plussi ei saadud, müügi- ega leviedu polnud, produtsendid ja staarid ennast külge pookima ei hakanud. Granik tunnetas teravalt nn teise albumi kompleksi ja kirjutamiskrampi. Teiseks filmiks otsustas ta valida mitte enda originaalidee, vaid kohandada stsenaarium mingi raamatu põhjal - nii on vähem sisepingeid. Raamatuks sai Daniel Woodrelli "Winter's ­Bone", kus 17aastane tüdruk vaesest Missouri piirkonnast peab otsima oma kadunud isa, kasvatama üksi oma nooremaid vendi ja taluma naabrite kalkust.
Aga rahastamine edeneb vaevaliselt. Sundance'i edu ja letargilise 2008. aasta vahelist aega on Debra kasutanud igati täieliselt: tal on kolmeaastane tütar. "Arvan, et on võimalik ühildada karjääri ja pereelu. Kui rase olin, vaatasin nagu närvide rahustuseks internetist, kuidas edukatel naisrežissööridel lastega on: ja neil enamikul oli mitu last! Järelikult on see võimalik! Õnneks on mul mõistev ja toetav abikaasa, kes on pealegi mu parim nõuandja. Ta on ametilt raamatukoguhoidja, ülisuure lugemusega."

Peaaegu igas Graniki lauses on kriitikat Ameerika pihta või feministlikku orientatsiooni: "Me elame ikka väga julmas ja vastikus riigis. See vägivaldsus on kuidagi Ameerika kultuuris sees, probleem pole isegi relvade kerges kättesaadavuses, vaid mingis liiga paljudes pesitsevas mõttemallis, à la "vägivald on cool". Näiteks ma ei salli viimast Coenite filmi, seal filmis pole ju mingit sõnumit. Tommy Lee Jones oli ainus põhjus, miks seda filmi vaadata, aga mida annab mulle maniaki mõrvade pealtvaatamine [-] Teil siin Euroopas on vähemalt filmifondid - tänu neile saab arthouse üldse püsida; meil Ameerikas aga valitsus ju kunstifilme ei toeta ja indie'd peavad võistlema kommertsi ja Hollywoodiga. See on ju ebavõrdne võitlus - on ju selge, et balletti vaatab vähem inimesi kui jalgpalli [-]
Agendi kaudu laekus mulle tohutu hunnik igasugu stsenaariume. Kohutav, kui lollide ja stereotüüpsetena oli seal naisi kujutatud. Iial, mitte iial ei tee ma naist alandavat filmi. [-] Mulle ei meeldinud tänavune Cannes'i võidufilm "4 kuud, 3 nädalat ja 2 päeva". See oli liiga graafiline ja ei öelnud midagi uut. Kuidagi ebaproportsionaalselt suur osa oli anatoomial, füüsisel. "Vera Drake" käsitles aborditeemat märksa sügavamalt ja naisesõbralikumalt. [-] Isegi Ameerika arthouse on tegelikult allutatud turureeglitele. Näiteks "Little Miss Sunshine" ja "Juno". No kuidas saab teha kerget komöödiat 14aastasest rasedast tüdrukust? See ei ole ju kerge teema! Jah, inimeste elu on trööstitu ja kinost otsitakse meelelahutust. Minu filmid on tumedad ja tõsised - majanduslikult mõtlev produtsent neisse ei investeeri. Võib-olla ainult mõne staari kaasamine aitaks neid müüa. Aga ma tahan teha seda, mida nõuab mu süda ja mu hing. Ma ei suuda turu ja kommertsialiseerumisega kohanduda."
Jõudu Debrale tuuleveskitega võitlemiseks!