Ameerika vajab kangelasi

Ameerika unelma alustalaks on uskumatud kangelaslood. Clint Eastwood selle unelma esindajana on astunud sammu edasi ja puhastanud sõjafilmi žanri võltspaatosest, arvab Margit Tõnson.

Tänavuse Oscari-draama suurim kannataja oli kindlasti vanameister Clint Eastwood (76). Mees, kel Oscareid riiulil mitu, “Unforgiven” (1992) ja “Miljoni dollari tüdruk” (2004). Rääkimata sellest, et tema lavastatud filmides mängimise eest on näitleja-Oscarid pihku saanud Sean Penn, Gene Hackman, Tim Robbins, Morgan Freeman ja Hilary Swank. Ja muidugi ta ise.
Akadeemia otsus kuulutada 2006. aasta parimaks lavastajaks Martin Scorsese, kelle tõeliselt suured loomingulised võidud on juba mitukümmend aastat maha magatud, ei üllatanud põrmugi. Lihtsalt film, mis ju Hongkongi paari aasta taguse hiti “Infernal Affairs” uusversioon, pole nagu päris see kaaluklass? Aga kuidas seletada suutmatust Clint Eastwoodi Teise maailmasõja lõpuagooniast ajendatud kaksikfilmide kaalu hinnata? Jah, “Kirjad Iwo Jimalt” sai tõesti ühe teisejärgulise, helirežii kuldmehikese, kuid mis on neis, pealtnäha tavalistes sõjafilmides – lahingud ja ajalugu on alati Oscari-jagamistel eelistatud olnud – siis nii harjumuspäratut?

Eastwood, kes veel paar aastat tagasi intervjuudes kurtis, et tahaks nüüd natuke hinge tõmmata ja noore isana (seitsmest lapsest noorim on vaid kümneaastane) oma lapsega rohkem aega veeta, ei suutnud siiski sõna pidada. Pärast põhjalikku uurimistööd arhiivides, kaevamist dokumentaalmaterjalides, stsenaariumikirjutamist (appi kutsuti Paul Haggis, läinud aasta kuldmehe-võitja) sündisid kaks filmi ühel teemal – teise ilmasõja lõpufaasis Jaapani vulkaanisaare Iwo Jima pärast peetud ebavõrdsest lahingust. Üks ameeriklaste, teine jaapanlaste silme läbi nähtuna. Ja need filmid  – “Meie isade lipud” ja “Kirjad Iwo Jimalt” – on üsna ühemõtteliselt sõjavastased ning suuresti vabad harjumuspärasest kangelasromantikast, heade-halbade mustvalgest vastandusest, ühesuunalistest lihtsatest vastustest.
Eastwood ütleb, et sõda on kohutav, depressiivne, arhailine jäänuk. Surrakse kiiresti, mõttetult, abitult. Meenutades oma lapsepõlves nähtud sõjafilme, peab ta neid tagantjärele ääretult propagandistlikeks – vaenlased olid üdini pahad, ja ameeriklased võitsid alati. Heroilised poosid, üks tõde, tuleb meiegi lähiminevikust tuttav ette. Nõukogude Liidu ja Ameerika ideoloogiliselt “korrektsetes” sõjafilmides on sarnasust rohkem, kui võiks arvata.
21. sajandil, mil Ameerika jälle sõdib, huvitab Eastwoodi hoopis tõik, et mõlemal pool rindejoont sõdinud noored mehed olid (ja on ka praegu) universaalses plaanis ühtmoodi – nende suurim soov on jõuda tagasi koju. Emade, naiste, laste juurde. “Kirjad Iwo Jimalt” põhineb väidetavalt saarelt leitud kirjadel, mis sõjategevust juhtinud kindralleitnant Tadamichi Kuribayashi  (filmis Ken Watanabe) oma perele kirjutas, kuid ära saata ei jõudnudki. Karjuvas vähemuses olevatele ja toidu- ning veepuuduse, düsenteeria ning kurnatuse all kannatavatele Jaapani sõduritele kinnitatakse algusest peale, et eluga ei lahku neist keegi (harakiri on mõistagi keisri teenri viimane auväärne tee). Ameeriklastel oli võimas ülekaal – laevastik, lennukid –, kuid surematud pole nemadki. Ent Kuribayashil oli eelis tunda oma vaenlast – ta oli Ameerikas käinud mees, kes teadis, et “argpüksid” ja “barbarid” on vaid tühipaljad sildid, millega mõlema rindepoole sõdureil viha ja võitlusvaimu üles köetakse. Ameeriklastel polnud aimugi, millise strateegi otsa nad satuvad, ning kiir eks operatsiooniks peetud vallutusest saavad 40 päeva kestvad põrgulikud tapatalgud. Jaapani sõdurid keetsid aga umbrohusuppi ja kui vesi otsas, sõid vihmausse. Mis kangelaslikkusest me siin räägime? Seda lahingut polnud pikka aega Jaapani ajalooõpikuteski sees, rahvuslik häbi oli nii suur. Eastwood aga on suutnud rehabiliteerida Jaapani ühiskonnas need 22 000 oma elu andnud meest, kes lootusetus sõjas viimase hetkeni võitlesid.

Lugesin Ameerika foorumitest, millise põlguse ja ülima silmakirjalikkusega süüdistatakse Eastwoodi selles, et ta julgeb näidata “häid ja pahasid” mõlemal poolel. Sest ameeriklane ju ei olnud paha. Tema ei piinanud vange, tema ei pidanud vastaseid loomadeks, ja üleüldse ongi Ameerika ülesanne maailmale rahu ja demokraatiat viia. Ja et japsid ise lunisid Pearl Harbori pommitamisega endale Nagasaki ja Hiroshima tuumarünnaku kaela. Mhmh. Selge. (Kas teil tekkis ka vajadus diagnoos panna?)
Pisut intelligentsemad ameeriklased aga kurdavad, et kinos kisub olukord skisofreeniliseks: peaks nagu omadele kaasa elama, et nad võimalikult palju vaenlasi ära tapaks (sest muidu tapab vaenlane nende oma poisse), aga ei saa, sest neist kõhnadest nälginud kujudest on kahju, tahaks, et kõik pääsek­sid. Just nimelt, Eestwood seda silmas pidaski. Sõda ongi absurd.
“Meie isade lipud” ehk USA sõdurite versioon põhineb vestlustel veel elus sõjaveteranidega ja samanimelisel romaanil. Ameerikas juba DVD väljas, Eesti kinodesse jõuab film märtsi lõpus. Sündmuste fookuses on üks foto, kus kuus sõdurit vinnavad mäele Union Jacki. See kuulus foto ilmus absoluutselt iga päevalehe esikaanel, just Suurest Depressioonist kosuv Ameerika sai tagasi kaduma kippuva lootuse, et ehk see sõda ikkagi tasub võitlemist ja poegade ohverdamist. Sõdimine aga võtab meeletult raha, raha kogumiseks korraldatakse üleriigiline ringreis, kuhu on otse rindelt toodud kolm neist lipuheiskajatest – John Bradley (Ryan Phillippe), Ira Hayes (Adam Beach) ja Rene Gagnon (Jesse Bradford). Poisid võtavad ikka ja jälle kiljuvate rahvahulkade ja sähvivate välklampide ees sisse fotolt tuttavat poosi, maitsevad tordilõiku, mida kroonib seesama lipuheiskajate martsipaniglasuuri all kuuik, kellest kolm jäidki Iwo Jima musta liiva. Kelneri küsimus, kas valget kooki valada üle maasika- või šokolaadikreemiga, ajab mehed oksele.
Liiga palju verd on nemad näinud, aga verd heroiliste piltide janus rahvale keegi ju ei näita. Baudrillard polnud sel ajal veel ridagi kirjutanud, simulaakrumi mõistetki polnud, aga tsirkus kõlbab siinkohal sama hästi. Meediatsirkus. Kangelased, kes ei tunne, et nad oleksid midagi kangelaslikku teinud, peavad teesklema ja veenma teisi oma tegude suuruses, sest kangelasteta seda sõda ei võideta. Ootamatuna kerkib rassismi teema – pärismaalaste-indiaanlaste ja valgete vastuolud – rindele kahurilihaks kõlbad küll, aga mitte minu restorani sööma. Ameeriklasi tuli elusalt tagasi palju rohkem kui jaapanlasi, kuid kumb rahvas sellest kogemusest rohkem õppis? Kes rohkem kaotas?

Eastwood, kes kõigi oma vesterni-rollidega on poleerinud Ameerika kultuuriruumis kangelasikooni, seadustest mööda vaatavat vägivaldset macho-kauboid, on selle kuvandi eest põgenemisega jõudnud tõesti kaugele. Mõistetud pole teda tihti. Hukka mõistetud on palju enam. Mis sest, et ta ei väsi rõhutamast, et filmi ja elu ei tohi segamini ajada. Ta ei kahetse midagi, kahetsus, ärateenimine, neil mõistetel ei ole Eastwoodi mõttemaailmas kohta. Tajudes enese muutumist iga aastaga, iga tehtud filmiga, tajub t a ka inimese enda valikute lõplikkust. Iga film õpetab talle midagi, aitab tal endas avastada uue tahu. Ja see pidev avastamissoov ei luba tal veel lõpetada.

Eastwood ei kahetse midagi
Clint Eastwood lõi oma produktsioonifirma juba 1968. a – Malpaso Productionsi kaudu on ta produtseerinud suurema osa oma filmidest. Malpaso on laias laastus nagu perefirma – ta võttis kõrvalossa tihti oma tollaseid tüdruksõpru, hiljem kasutas rollides ka oma lapsi. Ei läinudki palju aega, kui Eastwoodi “isetegevuse” pärast pidi Ameerika Lavastajate Gild võtma vastu otsuse, et näitleja ei tohi lavastajat vallandada ning ise juhtimist üle võtta. Aga just seda Eastwood tegema kippus, kui ta lavastajaga ühel nõul ei olnud.
Läbimurde tõid Sergio Leone spagetivesternid, tuntuim neist “The Good, The Bad and The Ugly”, sealt edasi algas “Dirty Harry” – suure õiglustunde, kuid valimatute vahenditega võmmi saaga. Siiamaani tulevad suurkompaniide produtsendid jutuga, et teeks veel ühe järje. Eastwood on jah-sõna öelnud vaid samanimelisele arvutimängule hääle andmiseks. Oscari-nominatsiooni sai ta alles 64aastaselt. “Unforgiven” võitis nii parima filmi kui lavastaja Oscari (1992).
Kuna ta sai oma tuleristsed väikestes B-filmides ja televisioonis (telesari “Rawhide”, 1958), siis hindab ta siiamaani väikseid eelarveid ja lühikesi võtteperioode, igas stseenis mitte rohkem kui kolme duublit, et keegi ei hakkaks üle mängima, stuudiote ehitamisele on ta alati eelistanud reaalseid võttepaiku. 35miljonilise filmieelarve kohta on ta kuskil põlastavalt öelnud, et selle rahaga saaks juba vabalt mõne riigi vallutada.
Ta vihkab trende, imiteerimist, on suur individualist – nii suur individualist, et ei suuda ennast pidada ei parem- ega vasakpoolseks.
Taimetoitlasest Eastwood elab Californias, tema praegune naine Dina Ruiz saab hästi läbi kõigi tema eelmiste abikaasade ning lastega. Viimased filmid, mida Eestwood on vaadanud, on “Kalapoeg Nemo”, “Shrek” jt lastefilmid. Oma filmidele kusjuures ei korralda ta kunagi prooviläbivaatust. Enesekindlus ja oma sisetunde usaldamine on endisest macho-ikoonist teinud psühholoogilise analüüsi meistri, kes kultuuride erinevuses ei näe takistust, vaid väljakutset.