Glucki ooper “Orpheus ja Eurydike” on üks kaunimaid barokiaja teoseid, millele annab lisasära ja salapära selle erakordne koht kogu ooperiloomingus üldse. Esietendust Viinis 1762. aastal ei saatnud just eriline edu, kuid pärast 1769. aastal Parmas toimunud etendust vallutas see ooper kuulsad ooperimajad ja jäi lummama publikut üle kogu maailma kuni tänase päevani.

Gluckil oli algul Orpheuse osa kirjutatud kastraadile (Viinis laulis alt-kastraat, Parmas sopran-kastraat) ja register valiti vastavalt sellele, kumb staar parasjagu Or­pheust laulis. Kolmanda ­versiooni ­Orpheusele, seekord tenorile, kirjutas Gluck 1774. aastal toimunud Pariisi etenduse tarbeks, kuna prantslased ei pidanud suurt kastraatide andest.

Kõik need versioonid eksisteerisid edukalt koos kuni barokiajastu lõpuni, sõltudes teatridirektorite maitsest ja nägemusest, millist häält Orpheus nende arvates tegema peab. 1859. aastal kirjutas Hector Berlioz omakorda neljanda versiooni ­Orpheusele, seekord naissoost kontraaldile. Hiljem on Orpheuse osa laulnud ka baritonid, kastraatide osa on püüdnud täita kontratenorid.

Erandlik on “Orpheuse ja Eurydike” puhul ka opera seria’le tavatu õnnelik lõpp – Gluckilt telliti see keisri sünnipäevaks, ju siis oli tellimuses õnnelik lõpp sees (legendis nii see pole).

Eks ole ju võimsalt sümboolne, et laulik Orpheuse osa võib laulda mis tahes inimhääl, oli ju Orpheuse ema muusa ­Kalliope (kr k kaunihäälne) ja isa ühe versiooni järgi valguse- ja ilujumal Apollon. Orpheuse käiku allilma võib tõlgendada kui armastuse nimel sooritatud kangelastegu – aga ka argusena, sest Orpheusel polnud julgust oma armastatule surmas järgneda. Või hoopis oma ego rahuldamisena, et astus üle jumalate poolt seatud piiridest.

Georg Rooteringi lavastus ja lavakujundus oli ajatult lihtne, must-valge-hõbedastes toonides, mis äärmiselt lakooniliste ja samas jõuliselt mõjusate vahenditega oli loonud piirid elavate ja surnute, peal- ja allmaariikide vahel. Valgus ja varjud, peegeldused ja siluetid, need täitsid lava ja haarasid endaga kaasa kloostri iidsed müürid. See kõik jättis soodsa võimaluse nautida muusikat, orkestrit ja soliste, koormamata lava ja vaataja tähelepanu liigse butafooria ja sebimisega.

Allakirjutanu on klassikalise ehk konservatiivse maitsega, see tähendab, et oope­ris on primaarne muusika ja muusikud, kõik muu peab toetama mainitut, luues sellega võimaluse muusika ja artistide andega lugu tõetruult edasi anda. Igasugused alter ego’d, dubleerimised jms moderniseerimised tuleks alati väga põhjalikult läbi kaaluda, kas need on ikka põhjendatud ega hakka vaataja tähelepanu ja keskendumist segama. Seetõttu oleks võinud kõik need kunstturnijad (Pan.Optikum) lavastuses olemata olla. Alateadvuse ja kujutluse tasand peaks iga vaataja meeltes tekkima, mitte lae all rippuma. Ooperifännina huvitab mind eelkõige artistide-muusikute tegevus – laulmine, näitlemine, miimika, liikumine jne – ja kui mu tähelepanu pidevalt katkestatakse Kopli trammi kriginaga ja metallikolksatuste saatel töötavate agregaatidega liikuvate turnijate ebamäärase vehklemisega, siis ...

Dirigent Andres Mustonen oli valinud sellise tempo, mis oma aeglusega jättis esimesed kaks vaatust veidi venima ja muutis Orpheuse kannatused ja nutu pikapeale igavaks ja tüütuks. Tema juhitud Tallinna Kammerorkester oli muidu jõuline ja täpne, mustonenlikult emotsionaal­ne. Kõrva paitas eriti flöödisoolo (Oksana Sinkova), mis mõjutas soodsalt story arengut ja lisas värve. Voces Musicales oli tasemel, nende baroklikud polüfoonilised etteasted olid igati korrektsed ja nauditavad.

Mikael Bellini tõi Eesti ooperipublikule võimaluse kuulata sellist harvaesinevat hääleliiki kui kontratenor. Tema kanda oli ka põhikoormus kogu etenduses. Esimesed kaks vaatust möödusid suhteliselt üksluiselt, Bellini hääl retsitatiivsetes osades ei kandnud eriti ja seetõttu läks osa lihtsalt kaduma. Seepärast jäi ka selgusetuks, kas fuuriaid võlus tõesti Orpheuse kaunis laul või hakkas neil lihtsalt hale. Kolmandas vaatuses läks Bellini hääl lahti ja nii mõnigi aaria oli oma meisterlikkuses nauditav. Ooperi ja ilmselt ka Glucki kõige kuulsam aaria “Che farò senza Eurydike?” oli oma aeglasele tempole vaatamata igati nauditav.

Eurydike osas säras Helen Lokuta – tema laul, artistlik sarm ja ilu tõid etendusse kirge, elu ja ürgnaiselikku jõudu. Eurydikes oli olemas kõik see, mis muudab naise vastupandamatuks, ning pole kahtlustki, et paljudki mehed on tema nimel valmis ennekuulmatuid kangelastegusid sooritama. Orpheuse kuju oli kohati piisavalt hale (nt Amori lükata-tõugata), et Eurydike soov jääda surnute riiki tundus olevat tingitud pigem kahtlustest õnneliku elu võimalikkuses ludrist mehega kui ­Orpheuse armastuse lakkamise võimalusest.

Etenduse vaieldamatu staar oli Amori osa täitnud Heldur Harry Põlda, kelle ebaeestlaslik emotsionaalsus ja vaba olek lummasid alates esimesest sammust rambivalguses. Milline kaunis hääl, milline musikaalsus, milline loomulik Issandast antud sarm ja anne! Vaatamata pidevale liikumisele nii laval kui ka publiku vahel treppidel ei kostnud tema häälest ühtegi pingutust ega vääratust. Vägisi kiskus mõte skalpelli poole, et selline kaunis hääl tulevikuks Orpheuse esitamiseks päästa (nali!).

Etendus lõpeb võimsa kiidulauluga armastusele (“Trionfi Amore!”) ning kõik on jälle õnnelikud!