Lummav suurlinn läbi vihma: Anders Moseholm “Jätk"' 2005. Repro Vallo Kruuser

Mul kui kunstist täielikult ylekyllastunud tyybil  on rõõm tõdeda, et yle ei tea mitme aasta on kunstivallast nähtaval midagi sellist, mis mulle tõepoolest ka korda läheb. Taani suhteliselt tundmatu kunstniku Anders Moseholmi näitus Tallinna Kunstihoone Galeriis. Õli ja lõuend – klassikaline värk, ei mingit vigurdamist. Samas on asi pelgalt “maalikunsti diskreetsest võlust” penikoormaid kaugel.

Esmalt tööde maalitehnilisest aspektist. Kaasaegse kunstiga vähegi kursis olijaile kangastub neid vaadates tõenäoliselt esmajoones Saksa uusakadeemik Gerhard Richter kui hinnatumaid elusolevaid maaliklassikuid, ja iseäranis tema 1960.-70.ndail fotomotiivide järgi maalitud, must-valged või kergelt pruunikad taiesed. Ent kui oma närviajavalt virtuoosses pintslitehnikas paneb Richter  fotomotiivi slaidi pealt mu meelest  lihtsalt tuimalt maha ja pyhib siis lapiga “elegantselt” pisut laiali, siis Moseholm on läinud palju kaugemale. Olgugi et fotokaameraga ylespildistatud alusmaterjali ysna täpselt jälgides kätkeb Moseholmi iga pintslilöök individuaalset tundlikkust ning ekspressiivsust, andes lõpuks tulemuse, mis nõnda õhkõrnalt ja tabamatult, samas aga kaljukindlalt seisab objektiivsuse ja subjektiivsuse vahel. Abjekt niisiis, kui taas kord tulla Lacani kurikuulsa määratluse juurde, ja ainuyksi seegi tõdemus mõjub alati piisavalt kosutavalt.

Mulle kui New Yorgis elanule avaldab muidugi puhtalt isiklikul tasandil muljet ka otseselt neil maalidel kujutatu. Need on Manhattani vaated, iseloomulikult monokroomsed, nagu täiesti vääramatu seaduspäraga see linn inspireerib end kujutama. Kuna NYC tõepoolest ON muljeliselt monokroomne: rytmid, varjud ja valgused, ei mingit värvi. Siia liitub aga ka see äärmiselt iseloomulik ja lummav vaatepilt, kui äsja on lõppenud järjekordne, meeletu vihmasadu, ning koos sygavale maapõhja ulatuvate peegeldustega sulab õhku tõusvat veeauru kirjeldamatus intensiivsuses sillerdamapanev valgusmäng kokku pimedusega, mida endi vahele loovad vertikaalsed majamyyrid. Et aga saada Moseholmi maalidest samaväärset elamust, ei pea vaataja sugugi olema NYC’s ealeski käinud: täpselt samasugune tunne on ylekantav Tallinna või Tartu vihmasajujärgseile tänavaile, ja lummav ongi siin eelkõige nii selle tunde harukordsus kui ka universaalsus.

Eelkirjeldatustki peaks piisama, et kunstielamus oleks tagatud, ometigi pakub Moseholm veelgi enamat. Täie meelekindlusega astub ta kunstikategooriatest  yle metafyysilisse kontseptualistikasse ja teatab, et tegeleb “oleviku peatamisega”. Ja jumala eest – täpselt seda ta teebki.

Aastaid tagasi kirjutasin ma neilsamadel siinsetel veergudel artikli “Oleva tabamatu syda”, milles toonaseid arvukaid biennaale ja muid tolle aasta kunstisyndmusi anlyysides nentisin, et “olev jäi ka seekord tabamata”. Ja eks ta yks tabamatuid asju olegi: igayks meist teab, kui kerge on takkajärgi tark olla või õhata näiteks, kui roheline kunagi rohi OLI. Aga eks katsu sa tajuda olemasolu kui ta ON, maailma oma “istigheit’is”,  “is-ness´is” või “on-suses”, nagu seda tabamatut ent ometigi kõige reaalsemat asja yleyldse kirjeldab Heidegger, ning viimast kommenteerides Aldous Huxley. Manustanud teadusliku eksperimendi korras etteantud annuse meskaliini, kirjeldab Huxley oma kultuslikus teoses “Doors of Perception” talle osaks langenud psyhhedeelilist kogemust ning mõtestab muu hulgas ymber kogu talle teadaoleva maalikunsti, nimetades van Goghi, Seurat’ ning Vermeeri möödapääsmatult geniaalseid hetkejäädvustusi “Buddha Dharmakehaks”. Buddha Dharmakeha – see on asjad siis, kui nad ON, asjade “on-sus”, ning Buddhat kui metafyysilist kõikjalviibivust ei ole võimalik tajuda muudmoodi kui läbi tema superreaalse olevikulisuse – olevik, käesolev hetk aga, nagu me teame, “libiseb (vääramatult ja alati) käest.

Või siiski – ehk mitte päris alati? Huxley veendumuse kohaselt on õlivärvidesse ning lõuendile kinnipüütud korvpõhjalise tooli näol Van Goghil selle tajuelamuse edasiandmine  õnnestunud, ja kirgastumishetki tuleb ette pea igal inimesel. Tähenduslik on sealjuures mitte aga see informatsiooniviitestik, mis näib olevat niisuguste, symboolseteks peetavate äratundmiste või kogemuste “taga”, vaid need hetked ise, nende “on-sus”,  väidab Huxley. Ja Moseholmi töödes see “on-sus” ON.

Rõõm on ka tõdeda, et kunstnikuna on Maelholm alles suhteliselt noor ning meeliylendavaid taieseid võib seega talt oodata yksjagu ning edaspidigi. Rahvusvahelise superstaari staatuses ta veel kaugeltki ei ole, ent kuuldavasti on ta tasapisi teel sinnapoole; igal juhu tasub aga pidada tema nimi meeles ning hoida talle pöialt.

      

Taani kunstniku Anders Moseholmi näitus “Peatatud olevik” Tallinna Kunstihoone galeriis, kuni 9. oktoobrini.