Eesti telefonifilmide kuldajaks oli nõukogude aeg – telefon tähistas võimu ja oma eesmärkide saavutamist. Veiko Märka paneb ritta kümme parimat kodumaist filmi, kus telefonil on oluline roll.

Põhimõtteliselt ei ole telefonikõned filmipärased. Erinevalt autost või paadist aparaat ei liigu. Parimal juhul saab tõsta kõneleja näo suurde plaani ning anda edasi tema hingeseisundit. Kuid selleks on ka teisi ja lihtsamaid võimalusi.

Kui tegu on viletsa filmiga, ei muuda sage helistamine seda paremaks. Nii vastandub see tegevus vettekukkumisele, tulekahju kustutamisele ning mootorrattaga kihutamisele – loomadest ja lastest rääkimata. Ja vastupidi: telefoni puudumine ei riku head filmi. „Viimne reliikvia“ ja „Kevade“ said suurepäraselt ilma läbi. Ometi on telefon meie mängufilmides sage külaline ning selle kasutamine varieeruv. Põnevad on mittevisuaalse kommunikatsiooniga seotud probleemid. Kas ei saada ühendust või see katkeb äkitselt. Või räägib üks pool liiga palju ja takistab nii teist. Või üks pool räägib, teine aga vaikib saladuslikult. Või üks pool valetab, kuid teine ei tea seda, aga vaataja teab. Või vastupidi: telefonistseen on tumm või katkendlik ning teadmatusse jääb hoopis vaataja.

« Avalehele 0 Kommentaari