Andra Teede “Atlas”
Sageli on endast palju noorema inimese luulet igavavõitu lugeda:
arvad, et oled need ajad juba läbi elanud ja tead neid asju, või
siis pead kauge nooruse tundeelu ammu kadunud asjaks. Andra Teede kalambuurse
(Teedeatlas) ja rõudmuuviliku pealkirjaga koguga see õnneks nii
pole. Tema luuletused on lood elust, kirja pandud terava vaistu ja
värskete erkudega. Andra tahab kogeda vahetut olemist ja seepärast on
tema ideaaliks noorpaar, kes elab Kadriorus suure hooviga puumajas ja
“nad peaksid suutma mitte tööl käia”. Töö
ja tundeelu kokku ei käi.
Poetessi tundetoonis on sageli
resignatsiooni, aga see on elutargalt sume, mitte kirbelt hüsteeriline:
“esimese lumega / armusin end oimetuks // igal aastal sama jama”.
Raamat on poeetiline päevik noore naise tundelisest kulgemisest Tallinna
ja Tartu maastikes. Siin on armastust, elulist traagikat, vastukaja loetud
raamatuist, portreevisandeid endast ja sõpradest.
AT on oma
melanhoolias ja irooniaski mulle väga hästi mõistetav,
hoiakult lähedane. Ka luuletused on ühtses voos kindlakäelised,
hüppeid ja ärakukkumisi pole. On vaid üks tõsine
häda: raamat on liiga lühike, sihuke kähkukas. Oleks seal kolm
korda niipalju tekste kui praegu, võiks sellest rääkida kui
olulisest teosest.