Eks ole loetud igasuguseid mälestusi, reeglina on need hiljem kirja pandud, kesksel kohal positiivne minategelane. Ses mõttes on Tarand teistmoodi. Tal on piisavalt eneseirooniat, aga ka (tänaselt vaateveerult vaadates) sümpaatset naiivsust. Päevik on kirja pandud täiesti lootusetul ajal, kui piirid on kinni ja iga lihtsama olmelise asja eest tulen inimväärikuse kaotuse hinnaga võidelda. Tarand ütleb eessõnas, et ta pole päevikut kärpinud (küll aga mõneti kommenteerinud). Usun, et tal võis olla kõva kiusatus täna mõistlikult käituvate inimeste nimed kompromiteerivatest seikadest välja puhastada. Inimesed ju suures osas täies elujõus ja autoriga tuttavad. Aga väga hea, et saite kiusatusest jagu, lugupeetav autor. Ajaloo pärast on hea.

Neljakümne kiri on kindlasti sümboli väärtusega nähtus. Ja seepärast on päevik puhas ajalugu. Täna lugedes on kiri ise viisakas ja mõõdukas, isegi igavavõitu, aga koos detailide ja sündmusetaga, mis järgnesid, võiks see anda noorematele lugejatele ehk arusaamise, misasi oli julgus kaheksakümnendate kontekstis. Oma allkiri neljakümne kirja alla kirjutada ja mitte enam tagasi võtta oli väga suur julgus. Sellepärast ongi tähtis meelde tuletada nende neljakümne nimed: Priit Aimla, Kaur Alttoa, Madis Aruja, Lehte Hainsalu, Mati Hint, Fred Jüssi, Aira Kaal, Maie Kalda, Tõnu Kaljuste, Toomas Kall, Jaan Kaplinski, Peet Kask, Heino Kiik, Jaan Klõseiko; Kersti Kreismann, Alar Laats, Aare Laht, Andres Langemets, Marju Lauristin, Peeter Lorents, Vello Lõugas, Endel Nirk, Lembit Peterson, Arno Pukk, Rein Põllumaa, Paul-Eerik Rummo, Rein Ruutsoo, Tõnis Rätsep, Ita Saks, Aavo Sirk, Mati Sirkel, Jaan Tamm, Rein Tamsalu, Andres Tarand, Lehte Tavel, Peeter Tulviste, Mati Unt, Arvo Valton, Juhan Viiding, Aarne Üksküla.

See juhtus täna, kakskümmend kuus aastat tagasi.