“Agatha Christie. Lõpetatud
portree”
Eesti Päevaleht, 2007.
223 lk.
On vana tõde, et inglastel on hämmastav oskus kirjutada nii
äärmiselt teravmeelseid kui ka hingematvalt kuivas ja igavas stiilis
tekste. “Lõpetatud portree” seisab märksa lähemal
viimasele kui esimesele variandile. Igatahes lõhnavad seigad
menukirjaniku eluloost pigem arhiivitolmu kui tõelise higi, vere ja
pisarate järele. Küllap on põhjuseks autori teadlaslik
süstemaatilisus, mis iseenesest väärib muidugi austust, kuid
selle üsna õhukese raamatu läbitöötamine
nõuab omajagu pingutust. Tõsisel eluloohuvilisel tasuks ilmselt
enne lugemist tutvuda Christie autobiograafilise “Lõpetamata
portreega”, mille tekstist autor oma hüpoteesidele igal sammul tuge
otsib.
Üsna ootuspäraselt on selle elulooraamatu keskmes
Christie salapärane 11päevane kadumine 1926. aastal, kuid selle
tagamaade detailne lahkamine ei tõuse muust tekstist kuigi säravana
esile. Raamatu põnevaimad lõigud valgustavad hoopis Christie
tutvust mürkide ja kuritegude maailmaga ning tuntumate tegelaskujude
prototüüpe ja saamislugusid. Kahjuks on neile pühendatud
suhteliselt vähe lehekülgi.
Pühendunud
Christie-fännidele on see raamat kahtlemata oluline, kuid nagu vanadaami
enda loomingus, on ka siin nii ladusaid kui ka luhtunud lõike.
