Andrus Kivirähk"'Aabitsa kukk. Näidendid"'
Päkapikud ja kuradid. Punased botikud ja surnud mees. Kurt viiulimängija ja kolm kivimaja. Korstnapühkijast elevant ja küünlarasvaga käpikud. Inglimunad ja pajas podisevad kriitikud.
Andrus Kivirähk on eesti näitekirjanduse kaelkirjak - paistab kõrgele ja kaugele. Ta kirjutab rangelt võttes kahte sorti näidendeid: kurbmänge ja jante (stiilielemendid omavahel aegajalt põimuvad). Esimeste hulka võib uuest kogumikust liigitada "Aabitsa kuke" ja "Adolf Rühka lühikese elu", jantidena saab lugeda "Kalevipoega," "Uut jõuluvana" ja "Teatriparadiisi". Viimase kohta peab ütlema, et teatriajaloo tundja pugistab lugedes ohjeldamatult naerda, teksti nõrk lavastus sõitis näidendi nüanssidest üle. Kui veel hetkeks lavamaailma jääda, siis "Aabitsa kuke" ja "Adolf Rühka" lugemisel kummitasid paratamatult väga õnnestunud lavastused ("Rühka" teksti lugedes tuli peaaegu pisargi silma, justkui teatrisaalis).
Kivirähki näidendeid saab jaotada ka "tõeainesteks" ja "väljamõelduteks". Jutumärkides seepärast, et n-ö tõesed näidendid ei esita vaid ajaloolisi fakte ja väljamõeldutes on ka tegelikku elu. Kogumikus on kaks teatriainelist ja üks kirjandus-näidend, eraldiseisvalt on ilmunud ka kunstiaineline "Syrrealistid". Minu lemmiknäidendiks on "Rühka", milles on eriti iseloomulikud läbipõimunud kujundid (kas või tapeedilt voodi taha kukkuv putukas) ja põnev struktuur. Kivirähk võib ju küll kirjutamise ajendiks kasutada ajalugu, aga tema valmis kirjatöö räägib alati kaasajast. Niimoodi saab näiteks "Kalevipojast" poliitiline satiir ja "Uuest jõuluvanast" sotsiaalne draama.
Igapäevaseks mõtiskluseks üks tera: "Kogu aeg ma ootasin midagi, et keegi tuleks, et midagi juhtuks. Elu ei saa ju selline olla - selleks et lihtsalt niisama toas istuda ja aknast välja vaadata, pole mõtet sündidagi. Elus peaks ju ikka midagi tegema, kusagil käima, midagi nägema. Aga tuleb välja, et ei pea. Et elu võib olla ka selline nagu minu oma! Lihtsalt sünnid, kasvad suureks, siis istud oma toas ja lõpuks sured ära. Nagu lill" (Elsa "Adolf Rühka lühikeses elus").
