Andrus Saareste “Kaunis emakeel” on valminud maapaos ja kirjutatud selge sihiga populariseerida eesti keelt pagulasnoorsoo hulgas.

Teos ilmus omal ajal Rootsis kahes köites. Esimeses köites “Vesteid eesti keele elust-olust” (1952) on lihtsas ja arusaadavas vormis räägitud eesti keele ajaloost, antud ülevaade murretest, eesti keele eripärast, sõnavarast jne, teine köide “Näiteid eesti keelest ja meelest 1524-1958” (1959) koosneb eesti kirjakeele tekstinäidetest alates Kullamaa käsikirjast, Wanradti ja Koelli katekismusest ning Georg Mülleri jutlustest ja lõpetades kaasaegsete autoritega. Tekstide valik ja autori kommentaarid on poliitiliselt neutraalsed ka end 1940. aasta nukuvalitsusega sidunud Hans Kruusi, Johannes Vares-Barbaruse ja Johannes Semperi puhul. Ainus, kelle puhul autor on endale lubanud tsipake õelutseda, on tema kaaspagulane, vana vimmamees Oskar Loorits, keda esindab katkend 1941. aasta artiklist “Meie rahvakultuuri uurimine” koos Stalini tsitaadi ja muu asja juurde kuuluvaga.

Raamat on tänapäevaks paljuski sisuliselt vananenud ja käsitatav eelkõige mälestusteosena. Mitmed faktivead on seletatavad materjalide kättesaamatusega.

Näiteks ei ole sõnad kahvel ja köök laenatud XVIII sajandil (lk 121), kuna kahvel esineb Heinrich Gösekenil 1660 ja köök Johann Gutslaffil 1648, pealegi ei sobi ei üks ega teine juba vormi poolest mitte kuidagi ülemsaksa laenuks (vrd alamsaksa gaffele ja ülemsaksa Gabel, alamsaksa kök(e) ja ülemsaksa Küche; siin võiks meenutada ka alamsaksakeelset torninimetust Kiek in de Kök, ehk kaunis emakeeles - Kiika Kööki). Ja õige rängalt on mööda pandud sõnaga tähtraamat, mis pole eesti keelde toodud sugugi XIX sajandi lõpus (lk 125), vaid leidub juba Gösekeni keeleõpetuses 1660 ning oli kasutusel kõigi maarahva kalendrite pealkirjades sestsaadik, kui neid on üldse säilinud.

Sellised lapsused vajanuksid õiendamist ja kommentaari. Aga raamatu uustrükk on tervitatav nii või teisiti.