Aga ma mõtlen nüüd Warholist teisiti. See on väga hästi kirjutatud ja jumala tõsine raamat kunstniku elust, tema mõtetest ja isiksusest. Samas lihtsas keeles ja kirjanduslikult osav.

Ma arvan, et Warhol oli küll enesekeskne kunstnik, kuid samas väga empaatiline vaatleja. Kaasas tema “naine”, milleks oli magnetofon, liikus ta ringi ja kogus ning lahterdas inimesi nagu entomoloog liblikaid. Jumal teab, mis ta selle materjaliga edasi tegi. Ta jälgis ennast ja teisi ja selle kaudu kogu elu, olles vuajeristlik kõrvaltvaataja. Isikliku kõrval teeb ta järeldusi maailma ja kunsti kohta, mis on tihti vaimukad. Ja/või siis tõsiseltvõetavad.

Popkunstitähe siseringist alustanud bändi The Velvet Underground lugu “I’ll be your mirror” on milleski sarnane, kujutelm inimeste peegeldumisest üksteises.

Kuid: raamat oleks vajanud kas või nimeviiteid, mitte kõik pole kursis tolle ajastu ja seltskonnaga. Ja kujundus mõjub kuidagi igavalt, kui mitte öelda aegunult ja lohakalt.