Vahest ei ole kerge olla Angie Stone. Hääl on võimas, aga samas – midagi ekstraoriginaal­set maailmale ka ei ole pakkunud. Sul nagu on karjäär, ja samas ei ole ka. Alates 80ndate algusest kahes mõõdukalt edukas naistebändis laulnud Angie tabas kümmet edetabelites ja ööklubides esimese sooloalbumiga “Black Diamond” (1999) ja selle nu-souli laineharjal välja tulnud plaadi hääbuvas kajas on lauljatar jõudnud nüüd viienda plaadini.

Ega ei ole ka kerge Angie plaati arvustada. Nagu tema artisti asetus, hõljub ebamäärasel alal ka “Un­expected”. Paiguti pehmem versioon Mary J Blige’i street-soul-funk’ist. Paiguti moodsate pillidega esitatud traditsionaalne lavasoul või sellega peaagu identne 80ndate öösoul. Paiguti üleliia nooruslikuks kippuv mõttetus. Olgu ka valitud juppide haaval hea, on “Un­expected” ebakonkreetne ja kunstniku platvormita sõnavõtt, nagu paraku valdav osa tänapäeva mustast meinstriimist. Angie – ja teised asjaosalised –, ega keegi ei pane pahaks, kui Erykah Badust eeskuju võtaks, hoiad vankumatult teemat, kühveldad kokku kas või monstrumlikku kontseptuaalalbumi, selle asemel, et pilla-palla laule plaadi peale puistata. 6