Ja nii nad importisidki 1990. aastatel meile feministliku kunstiteooria nagu soovimatu kontrabandi ... Tuleb tuttava retoorikana ette? Kui jätame nüüd kõrvale kõik tunased (aga ka praegu eksisteerivad) eelarvamused ning mõtleme tolle kümnendi uutele sotsiaalkriitilistele analüüsimeetoditele ja representatsioonikriitikatele, mis kobamisi, kuid seda kõvemal häälel sekkusid senist eesti kunsti retseptsiooni vaidlustama, osutus just naiskunstnike loomingu lähtealuseid moodsalt uuriv feministlik kunstiteooria millekski, mis tuli, et põhjendatult jääda. Ja Katrin Kivimaast sai selle suuna apostel (ent õnneks mitte fanaatik).


Aluseks vastav doktoritöö, võtab Kivimaa raamat “Rahvuslik ja modernne naiselikkus eesti kunstis 1850–2000” (Tartu Ülikooli Kirjastus, Tallinn-Tartu 2009) oma eestikeelsel 170 leheküljel väga hästi kokku feministlikku diskursust huvitanud teemad ja sündmused eesti kunstis (näiteks 1939. aasta naiskunstnike näitus kunstihoones), tähtsamate eesti naiskunstnike eneserefleksiooni mehhanismid, tema jaoks 1990.–2000. aastate märgilisemad teosed (minule vaieldav valik), mõne klassiku elutöö (suurepärased Koidula kuvandi ja Karin Lutsu analüüs), ja – rõhutan eraldi – sookriitilise kunsti kontekstid laiemalt. Varustatuna feministliku teooria ortodokssete lipukandjate õpetuste ja seisukohtadega tutvustab Kivimaa samas feministliku kunstiajaloo kujunemist ning nn väikeste ajalugude (päevikud, kirjad jne) alusmaterjalina kasutamist naiseliku (kunstniku) minapildi kunstiloomesse kanaliseerimisel, jne. Väga hariv lugemine.


Ühe väikse täienduse lisaksin ma siiski siia. Kivimaa ei täpsusta, mida loeb sõdadevaheliseks perioodiks, ja mainib Lutsu ainsa naisautorina, kes siis kunstiarvustusi avaldas. Kui mu mälu ei peta, avaldas Eevi End-Lassen oma esimese artikli juba 1940. aastal.