Anna Pärnoja: „Hea meel, kui mu plaat kuidagi eriliselt naisi kõnetab“

Siim Nestor intervjueerib Anna Pärnojat, kelle bänd on välja andnud aasta seni olulisima rokiplaadi.

Anna Pärnoja ansambel Anna Kaneelina andis mõne nädala eest välja endanimelise albumi. See on aastaid lavadel olnud Anna omaloominguline debüüt, mille valmistamisel osalesid abikaasa Erki Pärnoja, Joel-Rasmus ­Remmel, Peedu Kass ning rootslane Filip Leyman, kes istus stuudios ka produtsenditoolil.

„Anna Kaneelina“, julgen öelda, on seni aasta 2019 suurim muusikaline sündmus plaadina. Sellist ei ole varem Eestis tehtud. Ükski naine ei ole Eestis sedasorti muusikaga välja tulnud. Ragisevast ja ohtlike allhoovustega psühhedeelsest bluusist leebete dream-pop harmoonia-sillerdusteni.

Ma ütlen Annale, et ta on väga ägeda plaadi teinud, ja ta vastab: „Seda on nii tore kuulda.“

Sellist pole varem Eestis tehtud. Mis on eraldi äge.

Huvitav, et sa seda ütled.

Aga ei ole ju...

Võib-olla, ma ei tea. Oleneb, mis nurga alt vaatad. Mina näen seal sees väga palju emotsioone. Ja see on see, mida ma ise ka muusikalt ootan, see, kuidas ma ise muusikat kuulan. Võib-olla siis selles vallas?

Pärast plaadi ilmumist on sul vist samuti emotsioonirohke aeg olnud?

Mõtlesingi, et plaadi tegemise periood – alates mõttest, miks ma selle tegin, kuni hetkeni, kui plaadi välja andsin – on üks etapp. Ja see, mis nüüd pärast ilmumist on toimunud, teine periood, ja paneb kogu tunde virvendama. Nii hea kui halva tunde, moonutab kõike. See virvendus segab veidi.

Mul võttis ikkagi 34 aastat, et teha see plaat. Jõuda sellisesse punkti, kus oled endaga leppinud, oled kohas, kus jagad osa endast, oled enda jaoks piisav ja siis tuleb vastukaja – mis on muidugi täiesti normaalne –, aga see ei ole alati positiivne ega kajasta seda, mida ise selles protsessis enda kohta teada oled saanud. See lööb asjad veidi kõikuma. Aga plaadi tegemise kogemust see mult ära võtta ei saa – ei seda, mida enda albumi tegemise kaudu sain, ega seda, mida tunnen, et soovin teistele jagada.