Krister Kivi Foto: Mark Raidpere

Nagu teada, määratakse maailmas inimese kodakondsus tavaliselt põlvnemise alusel (jus sanguinis) või sünnikoha põhjal (jus soli). Kolmandaks variandiks on naturalisatsioon, kodanikuks kasvamine teatud eeldustele ja kvalifkatsioonidele vastamise protsessis. Reeglina on naturalisatsioon võimalik vaid neile, kes on kindla arvu aastaid riigis kohapeal elanud.

Eesti võiks minna kaugemale ja pakkuda kodakondsust kõigile, kes laias maailmas seda tahavad. Ainsaks eelduseks olgu, et Eesti kodanikuks saamisest huvitatu teeb ära kõrgetasemelised – väga kõrgetasemelised – eksamid Eesti kultuuri, eluolu, ajaloo ja mõistagi keele osas. Kodakondseks saaja peaks oskama vältevigadeta kirjeldada, mille poolest erinevad üksteisest Kõrvemaa ja Kõnnumaa, või panema ladusalt kirja essee Krõõda elusaatusest läbi feministliku prisma – või mida iganes eksamil teada tahetakse. Eksamil, millel muidugi peaks olema ka praktilised osad. Nendeks sobiks (nagu arvab üks mu Facebooki tuttav) „saunaskäik, sääskede söötmine, talvejopes veedetud jaanipäev, seenekorjamine ja pesemata õunte söömine“.

Ning kui eksam rahuldavalt tehtud, olekski inimene Eesti kodanik.

Maailmas pälviks selline asi kõvasti tähelepanu, sest ikkagi Euroopa Liit ja Schengen, mitte e-residentsus, vaid võimalus päriselt meie külma vihmasabinat nautima tulla. Usun, et huvilisi, kes troopilises leitsakus või hülgerasvaküünla valgel end eestlaseks õppima hakkaks, oleks küll ja veel (muide, milline võimalus Tartu Ülikoolile pakkuda maailmale eestlaseks olemise e-õpet bakalaureuse-, magistri- ja doktoritasandil). Leidub ka raha, mida makstakse praegu migrandikolonne läbi Sahara kõrbe juhtivatele ettevõtlikele inimestele, kelle käes lõppeb paraku nii mõnigi elutee.

Eestil oleks sellest ainult võita, kui motiveeritud ja intelligentseid eestlasi juurde tuleks. See aitaks ka kõige otsesemalt täita Eesti Vabariigi põhiseaduses seatud ülesannet tagada „eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade“. Muidugi on beebid armsad, kuid kas on vajadust sünnitada juurde inimesi, kui neid on maailmas kokkuvõttes juba niigi ülearu?

Parafraseerides üht tuntud lauset: „Kui sa ei saa seda, mida armastad, siis tuleb armastada seda, mida saad.“