Anne Bernet, "'Gladiaatorid"'
Pärast seda, kui Ridley Scott oli AD 2000 üllatanud publikut filmiga “Gladiaator”, pidi otse loomulikult keegi sellele ülimenukakas osutunud filmile kommentaari kirjutama. Kirjanduskriitik Anne Bernet haaraski hanesule ning vuhkis kaheküme kolme teadusliku monograafia najal valmis ülevaatliku sulla-mulla pealkirjaga “Gladiaatorid”.
Miks “sulla-mulla”? Bernet ei valda teemat, kahjuks. Ei, raamat ise on väga põnev. Saame teada, et muistsed roomlased a) põlastasid gladiaatoreid nii jäägitult, et inimene, kes oli kord areenil võidelnud, ei vabanenud häbimärgist iial, b) jumaldasid neid sedavõrd, et mõne publiku lemmiku tapmine võis Igaveses Linnas tekitada tõsiseid rahutusi. Kuidas need vastandlikud tunded kokku sobisid, on neetult huvitav küsimus. Bernet ponnistab sellele vastata, aga vastamata see tal jääbki.
Kordan – teema on huvitav ning raamat sisaldab ülipõnevaid fakte. Aga kirjutatud on see halvasti ning tõlgitud kohutavalt halvasti.
Amfiteatri ehitusest saame teada järgmist: “See kujutas endast poolringi, mis toetus areenilt kaevatud liikuvale pinnasele” (lk.225). Õnnetustest halvasti ehitatud amfiteatritega: “Ülekoormatud ehitis lagunes koost ja varises väljapoole kokku” (lk. 226). Õrnema soo suhetest gladiaatoritega: “Samal ajal lasksid paljud noored aristokraatlikud neiud, kelle vanemad olid ettevaatamatult kaasa toonud, elukutselistel meesgladiaatoritel end avalikult vägistada” (lk. 232).
Võibolla on need laused tekkinud sõnasõnalisest tõlkimisest, võibolla on neil lausetel prantsuse keeles isegi selge mõte, ent eesti keelde panduna... Öäk. Raamatus on tõlkepraaki otse vihastamapanevalt palju. Kui te olete piisavalt paksunahaline seda välja kannatama, siis ma soovitan seda raamatut soojalt. Kui olete keeleliste värdvormide suhtes tundlik, siis võtke valuvaigistit ja lugege ikkagi.
