“Puugravüüride ja ornamentide reljeefne mängulisus haarasid mind. Ornamendiraamatuid lähemalt uurima hakates jäi mulle silma barokk – barokk kui kunstistiil, mis oma olemuselt ja vormilt on suursugune, jõuline, hoogne, taltsutamatu, kõiki kaasahaarav ja mis peamine – ta ei jäta külmaks. Seega olen seadnud endale ülesande vaadata enda ümber ja enda sissegi, küsides, mida ikkagi tähendavad meie aja meediareklaamid: “Barokk ruulib! Barokk on tagasi!””


“ALLESHOITUD NAERATUSED”: Maire Rebina

­intiimne teos räägib küüditatutest: “See väike, habras, koltunud ja päevinäinud foto, mille järgi gobelääni koon, on ainus pilt vanaisast, mis mul on. Ainus, mida näinud olen ja millisena teda alati mäletama jään. Ehk just seepärast ongi valitud tehnikaks gobelään. Südame ja suure hoolega põimitud pilt, kus iga detail nõuab süvenemist ja tähelepanu. Kus põselohk ja muigvel naeratus tõstavad endalgi suunurgad ülespoole ning raske saatus omakorda pilku tõstma ja sügavalt õhkama sunnib. Aga mis peamine – see foto kajastab vanaisa kõige õnnelikumat eluperioodi.”


“UNISTUSED EHK HINGELE PAI”:

Mahulisi masintikandis tekstiile pakkuv
Liis Pihlik
leiab: “Minu jaoks on tohutu väärtus, kui kunstnik teeb oma tööd otsast lõpuni ise. Sinna jääb tema hing, tema tunnetus, see miski, mis on talle ainuomane. Töö kaotab isikupära, muutub igavaks, sisutuks, elutuks, kui kunstnik ainult kavandab ja teostamise annab edasi kellelegi teisele. Kujutage ette, et Vincent van Gogh oleks lasknud oma maalid kellelgi teisel maalida.


See pole ju võimalik. Inimene on üks tervik, teda ei saa lahutada osadeks nagu kunstnik, õpetaja, ema või abikaasa. Need osad on läbipõimunud, mõjutades üksteist.”


“PITSIRING – PRUUDIPESU KOLLEKTSIOON”: Ille Agu:

“Kui tavaliselt pööratakse suurt tähelepanu pulma­kleidile, siis mind huvitas hoopiski arvatavasti teema intiimsusest tulenevalt vähe mainimist leidnud pulmaööl kantav pruudipesu. Võib-olla mõjuvad minu poolt pruudipesuks valitud lõiked ja materjalid ootamatult, ent minu eesmärk ei olnudki teha efektset ja paljastavat aluspesu. Soovisin kahe sõja vahelisest eesti pesumoest inspireerituna, isikliku lähenemisega, oma käsitööoskusi ja maitse-eelistusi silmas pidades luua naturaalsed, romantilised ja naiselikud pesukomplektid.”


CHAISE LONGUE:

Eestlaste talupoegliku sisustuskombestiku taustal mõjub
Ingwald ­Koseri
lebasklemistool ühtaegu nii peene kui ka väljakutsuvana. Lisaks antiiki ulatuvale ajaloole pakub Koseri chaise longue koketsele egotrippajale ülimalt innovaatilist võimalust väljendada oma meeleolu mitte ainult istumisasendi, vaid ka eseme värvuse kaudu. Nimelt saab muuta lamatsi raami tooni soovi korral šokolaadikarva pruunist kreemvalgeks ning vastupidi. Üldse tasuks “pikkasid toole” kasutada julgemalt ja seda mitte ainult kodus, vaid ka näiteks sigaritubades, spaades ning geiklubides.


INSTALLATSIOON “/......./”:

Kaisa ­Paluoja
veidi rusuv vaade argielule. Eemaldumine, võõrandumine, rutiin. Villu Tamme sõnadega öeldes: “Kell 7 üles, annus kohvi, suhu sigaret, trollibuss ja töö, lõuna, ülemus ja raha. Kell 5 koju, annus viina, teine telekat, kell 11 naise otsa, veerand 12 maha. Möö ;das päev, aeg magada, uut sarnast päeva oodata.”


Materjalidest oli plasti kõrval kasutatud ka piima, kuid see tuli otse loomulikult varsti ära koristada.


ARVUTITELGEDEL KOOTUD SISUSTUSKANGAS:
Kaidi Ploomipuu: “Tekstiilide tootmine on muutunud järjest keerukamaks ja sellega koos on suurenenud ka nõudmised kudujate oskustele. Arvuti kaudu juhitavad käsitsi kudumise teljed on tekstiilidisaini maailmas üsna uus nähtus. Tänu kudumise lihtsusele koguvad nad järjest rohkem poolehoidu. Eesmärgiks oli arvutiteljel kudumise ja hilisema töötlemise (vanutamine, põletustrükk) abil luua kangaproove, mille eeskujul saaks valmistada dekoratiivseid sisustuskangaid. Struktuurse pinnaga paksud kangad on mõeldud kasutamiseks dekoratiivse ruumikujunduselemendina seinal, akende ees või sirmidel. Paks tekstiil toimib tühjas ruumis hästi heli summutajana ja pehmendab selle üldmuljet.”