Tõlkinud Ülla Jürviste, Kalle Klein ja Ehte Puhang,

toimetanud Evi Laido. Varrak, 2008. 735 lk.


Kirjastus Varrak üllitas hiljuti igati tänuväärselt järjekordse muinaskultuuridele pühendatud ja laiale lugejaskonnale mõeldud rikkalikult illustreeritud raamatu. Mõningaid küsimusi tekitab sõna “antiik”, on ju eesti keeles sellel hoopis piiritletum tähendus (näiteks Antiik-Kreeka) kui inglise keeles (“ancient”). Ehk oleks hoopis sobilikum “muinasaja mütoloogia ja kultuur”?


Kõrgkultuuride valik tekitas mul mõningat tuska: igati õigustatult on esindatud egüptoloogia, kreeka mütoloogia, roomlased, hiina mütoloogia, india mütoloogia, jaapani mütoloogia ning keldi mütoloogia. Aga kuhu jäi siis näituseks Sumeri-Akadi-Babüloonia kõrgkultuur?! Ja esitatud viikingite mütoloogia seostub ikkagi eelkõige varakeskajaga. Nojah, teatud mööndustega võib ainevalikuga ka leppida.


Küll aga üllatas mind lk 15 äratrükitud pildiallkiri, mille järgi on sellel iidsete varemete keskel olevad Prantsuse sõdurid (tegelikult aga erinevaid anumad). Lk. 18 avaldatud fotol ratsutab Tutanhamoni hauakambri avastaja Howard Carter koos oma arheoloogide meeskonnaga väidetavalt lausa hobuste seljas, minu meelest on tegu aga eeslite ja muuladega. Teisalt edastatakse lugejale üldiselt adekvaatset, egüptoloogia praegusele seisule adekvaatset informatsiooni: nii väidetakse teatmeteoses igati õigustatult, et Giza suurte püramiidide ehitajad ei olnud (nagu sageli arvatakse) orjad, vaid hoopis kroonutöödele rakendatud põlluharijad (lk 30). Üldiselt saab huviline üsnagi mitmekesiselt ülevaatliku pildi kogu vanaegiptuse kultuurist, mitte ainult mütoloogiast. Eraldi tõstaksin esile selle iidse tsivilisatsiooni kestvale mõjule pühendatud peatükki (lk 102–113).


Klassikalist Kreekat käsitlev osa kirjeldab peamiselt mütoloogiat ja kunsti; erinevalt Egiptusest pajatakse eluolust ja sotsiaalsetest suhetest oluliselt vähem. mõneti korvavad seda tõsiasja suurepärased teemakohased illustratsioonid.


Rooma ajalugu ja kultuuri avatakse selle tõusust languseni märksa mitmekülgsemalt, lugeja saab ettekujutuse nii sõnas kui pildis selle peamiselt põllumajandusega tegeleva linnriigi tõusust kogu vanaaja võimsaimaks maailmariigiks. Loomulikult tulevad jutuks ka kuulsad Puunia sõjad; lk 243 väidetakse, et algselt valitsesid Vahemere lääneosas Kreeka ja Kartaago. Tuletan autoreile meelde, et 3. sajandil eKr oli sealses regioonis suur mõju näiteks kreekakeelsel Sitsiilias asuval Sürakuusa linnal, kuid mitte Kreekal, viimane ei olnud tollal mingi iseseisev riik.


Küsitavusi-vajakajäämisi esineb selles sisuliselt temaatilises entsüklopeedias veel teisigi, kuid positiivset on õnneks palju rohkem. Muinaskultuuridest huvituv lugeja saab igal juhul hulga targemaks. Igati sobilik intellektuaalne jõulukink.