Tõlkinud Ülla
Jürviste, Kalle Klein ja Ehte Puhang,
toimetanud Evi Laido. Varrak,
2008. 735 lk.
Kirjastus Varrak üllitas hiljuti igati
tänuväärselt järjekordse muinaskultuuridele pühendatud
ja laiale lugejaskonnale mõeldud rikkalikult illustreeritud raamatu.
Mõningaid küsimusi tekitab sõna “antiik”, on ju
eesti keeles sellel hoopis piiritletum tähendus (näiteks
Antiik-Kreeka) kui inglise keeles (“ancient”). Ehk oleks hoopis
sobilikum “muinasaja mütoloogia ja kultuur”?
Kõrgkultuuride valik tekitas mul mõningat tuska: igati
õigustatult on esindatud egüptoloogia, kreeka mütoloogia,
roomlased, hiina mütoloogia, india mütoloogia, jaapani
mütoloogia ning keldi mütoloogia. Aga kuhu jäi siis
näituseks Sumeri-Akadi-Babüloonia kõrgkultuur?! Ja esitatud
viikingite mütoloogia seostub ikkagi eelkõige varakeskajaga. Nojah,
teatud mööndustega võib ainevalikuga ka leppida.
Küll aga üllatas mind lk 15 äratrükitud pildiallkiri,
mille järgi on sellel iidsete varemete keskel olevad Prantsuse
sõdurid (tegelikult aga erinevaid anumad). Lk. 18 avaldatud fotol
ratsutab Tutanhamoni hauakambri avastaja Howard Carter koos oma arheoloogide
meeskonnaga väidetavalt lausa hobuste seljas, minu meelest on tegu aga
eeslite ja muuladega. Teisalt edastatakse lugejale üldiselt adekvaatset,
egüptoloogia praegusele seisule adekvaatset informatsiooni: nii
väidetakse teatmeteoses igati õigustatult, et Giza suurte
püramiidide ehitajad ei olnud (nagu sageli arvatakse) orjad, vaid hoopis
kroonutöödele rakendatud põlluharijad (lk 30). Üldiselt
saab huviline üsnagi mitmekesiselt ülevaatliku pildi kogu
vanaegiptuse kultuurist, mitte ainult mütoloogiast. Eraldi
tõstaksin esile selle iidse tsivilisatsiooni kestvale mõjule
pühendatud peatükki (lk 102–113).
Klassikalist
Kreekat käsitlev osa kirjeldab peamiselt mütoloogiat ja kunsti;
erinevalt Egiptusest pajatakse eluolust ja sotsiaalsetest suhetest oluliselt
vähem. mõneti korvavad seda tõsiasja suurepärased
teemakohased illustratsioonid.
Rooma ajalugu ja kultuuri avatakse
selle tõusust languseni märksa mitmekülgsemalt, lugeja saab
ettekujutuse nii sõnas kui pildis selle peamiselt
põllumajandusega tegeleva linnriigi tõusust kogu vanaaja
võimsaimaks maailmariigiks. Loomulikult tulevad jutuks ka kuulsad Puunia
sõjad; lk 243 väidetakse, et algselt valitsesid Vahemere
lääneosas Kreeka ja Kartaago. Tuletan autoreile meelde, et 3.
sajandil eKr oli sealses regioonis suur mõju näiteks kreekakeelsel
Sitsiilias asuval Sürakuusa linnal, kuid mitte Kreekal, viimane ei olnud
tollal mingi iseseisev riik.