Anton Starkopfi (1889–1966) näitus Kumus on koostatud kujuri kogu pikka loominguperioodi hõlmates nii, et teoseid on tõepoolest aastaist 1911–1966. Skulptor Ahti Seppet on koostanud ja kujundanud näituse sügava sisemise ­kultuuriga. Ta on pidanud silmas vanameistri loomingu väga laia diapasooni. Näitusel on esitletud 73 skulptuuri ja enam kui 70 joonistust. Näitust saadab kunstnikufilm aastast 1966 ja programm meistri kalmistuskulptuuridest.

Joonistused kirest ja surmast

Joonistused aastaist 1911–1920 on ­kindlasti paljudele üllatuseks. Väga lapselikud sisemise struktuurita figuratsioonid aastaist, mil Starkopf alles alustas õpinguid Münchenis Anton Ažbe kunstikoolis, ent ilmselt mäletas Peterburi varaste sümbolistide töid oma õpinguaastaist Vene impeeriumi pealinnas. Ta oli tulnud Peterburi majandust õppima, ent sarnaselt sõber Ado Vabbega siirdub 1911 ühte tollase avangardi keskusse, Münchenisse. Mõlemat sõpra toetab Narva kultuurilembene Lavrentsovide perekond. 

Esimese maailmasõja järgsetele kunstinäitustele tagasi vaadates leiamegi näituste nimekirjadest Starkopfi nime alt vaid joonistusi. Ent igasugused vahendid modelleerimiseks puudusid neil esimestel vaestel aastatel, polnud isegi kõige algelisemaid võimalusi teha skulptoritööd. Saksamaal sõja-aastail kogetud ekspressionistlik atmosfäär avaldub just neis varastes joonistustes kõige ehedamalt. Mütoloogilise ainese vaba interpretatsioon, Vana Testamendi ja antiiklegendide lood kirest, armastusest ja surmast siirduvad neilt skulptorijoonistustelt tulevastel aastakümnetel Srarkopfi skulptuuridesse, hämmastades kaasaegseid oma varjamatu erotismi ja kehalikkusega.

Pariis ja Saksamaa. ­Ekspressionismi kaduv hingus

Legendid pallaslaste õpindgutest Pariisis toitsid nõukogude aastakümetel kunstiringkondade eneseteadvust. Oldi nende õpilased või Pallase generatsiooni pärijad ja see pärandatud maa asus vaieldamatult Tartus. Tegelikult jäid õpingud Pariisis tihti väga episoodilisteks ja piirdusid ainelistel põhjustel lühikeste perioodidega vabaakadeemiates. Ka Starkopf õppis Pariisis napilt pooleteisel aastal Académie Russe’is ja Académie de la Grande Chaumière’is.

Hoopis olulisemaks said sunnitud viibimisaastad Saksamaal. 1914 taas Pariisi jõuda ihkav Starkopf arreteeriti Vene riigi alamana 1914 Dresdenis ja interneeriti neljaks sõja-aastaks. Sisendusjõulise isiksusena suutis ta ka sellises täbaras olukorras jõuda provintslikust Wehleni linnakese kiviraiumistöökojast Dresdeni marmoritöökodadesse ja 1916. aastal Berliini, kus avanes võimalus töötada nimeka saksa monumentaalmeistri Franz ­Metzneri assistendina.

Sealt ilmselt ka hilisem professionaal­ne huvi graniidi vastu. Paljud teadmised vanema põlvkonna kunstnike võimalikest mõjutustest liiguvad tänini eesti kunstiajaloos legendidena või n-ö mälestuste mälestustena.

Ka Starkopfi 1920. aastate naisfiguuride efemeerne pikaksvenitatud elegants ja nende kummaline androgüünne ilu toetub ühele viimastest.

Toetub ­Voldemar Vaga teadmisele noore Starkopfi mõjutatusest Wilhelm Lehmbrucki töödest, kelle tundlikke noorukifiguure ta oli töökojas materjali viinud. Lehmbrucki mehekeha käsitlust kandev ülim tundlikkus lähtus küll teisest allikast, ent Starkopfi 1920. aastate keskel valminud kauni siluetiga pronksfiguurides on tõepoolest midagi sellest eesti kunstikultuurile tundmatust sensibiliteedist, kuigi ta kujutab enamasti naisi. Midagi sellest vaimsusest on kandunud ka hiljem valminud Vabadussõja moumentide pronksreljeefidesse. Näiteks Tori kalmistu mälestusmärgi reljeefi haavatud kaaslast kandvate meesaktidega.

Mütoloogilised figuratsioonid Leda, Lott, madonnad ja Pietà

Sümbolistlikud teemaarendused ja elulised figuratsioonid suubuvad Starkopfil meelsasti käsitletud mütologismi. Äsja Eesti Kunstimuuseumis Eesti Kunsti Toetusfondi abiga restaureeritud “Flora” (1926), aga ka meelas ja kõrge vormikultuuriga “Leda luigega” (1930) on artdeco’liku stilisatsiooni kaunid ja kindlasti suurima publikumenuga näited. See oli eesti haritud publikule mõistatev esteetika, parasjagu erutav, ent konventsionaalsetesse raamidesse mahtuv.

Suurte puuskulptuuride juurde jõudes võiks tähelepanu pöörata ka tehnilisele eripärale. Õieti Kesk-Euroopas tavalisele,ent eestis Starkopfile ainuomasele Saksamaal omandatud tehnikale. Ta kasutab puuskulptuuride valmistamisel laudadest liimitud pakke, mis võimaldavad luua suuri puuteoseid ega lõhene. Mitmed “Pietàd” viitavad gootika, aga ka Ernst Barlachi võimalikele mõjudele. Kõige kummastavam võis kaasaegsele publikule ehk tunduda Starkopfi korduv tagasipöördumine ühe Vana Testamendi stseeni juurde, kus Soodoma hävingust pääsenud Lott on viidud inglite poolt eksiarvamusse inimkonna hukust ja peab oma kohuseks vastu tulla tütarde soovile elu siiski edasi kanda. Näituse üks ekspressiivsemaid, ent ka kehaliselt brutaalsemaid töid ongi punasest betoonist “Lott tütardega” (1929), milletaolist eesti kunstiloos 20. sajandi esimesel poolel ei esine. Oma eheduses hirmuäratav, koos vana taevaste poolt narritud Lotiga ahastama ja järele mõtlema panev.

Näitusel käies võiks mõelda Starkopfist kui suurimast pargi- ja kalmistuskulptuuride meistrist Eestis ning graniitskulptuuride traditsiooni loojast. Pallase asutaja ja kauaaegse skulpturiõppejõuna andis Starkopf oma tõekspidamised ja kõrge tööeetose edasi vähemalt kahele põlvkonnale eesti skulptoritele.

Seppet on kujundanud viimase osa näituse loogilisest ringkäigust vanameistri keraamiliste töödega. Need värvilised keraamikateosed tõusevad eesti viiekümnendate-kuuekümnendate aastate skulptuuriloomingust esile tundliku kujundlikkuse ja haprusega. Meister on kasutanud eeskujudena oma 20. sajandi algul loodud joonistusi ja visandeid. Ring on täis saanud.

Kaasaegse kujutus ebatüüpilises materjalis: Lembit Saartsi portree, 1960 (keraamika).