Antony and the Johnsons "'The Crying Light"'

Tardunud, jäised ja nukrad laulud.

Antony and the Johnsons

“The Crying Light”

(Rough Trade)

Olles inimene, kes eelmisel korral – kui kogu avatud kõrvadega osa inimkonnast lummus hiiglasekere ning kaebliku kummitusehäälega Antony ja tema Johnsonsite teisest albumist “I Am a Bird Now” ja plaadile pisteti veel rinda ainsa kaaluka muusikaauhinna Mercury Prize’i orden – vaatas kogu spektaaklit arusaamatult, ükskõikselt ja veidi krimpsus ninaga pealt, ütlen ma arglikult: Antony ja tema Johnsonsite uus album on jäisem, mõõdukamalt ehitud ja vähem teatraalne kui eelmine.

Kui New Yorgi põrandaalustes ja dekadentlikes salongiteatrites alustanud Antony Hegarty maagia avanes sulle juba varem, hoiab ta sind oma haardes tõenäoliselt ka uue teosega. “The Crying Light” kõrgub suursuguses ja väljapeetud klassitsismis. Peremees ise taevalikult kurb, pragunev ja lahinal, kuid pisarateta nuttev skulptuur, kelle hinge lööb iga pisiasi nii vankuma, et jääb mõnevõrra selgusetuks – kuidas tal jagub üldse nii vaimu- kui ka füüsilist jõudu, et stuudiouks avada, et mikrofoni taga seista, et sulepeaga laulusõnu kirjutada... Justkui inimvare üleloomulik saavutus, mis sellest, et naudib üksnes kuhjuvate valude ilu. Seekord ei ole muusika sedavõrd ümmargune, on tasakesi pulbitsev, kuid siiski pulbitsev. Noodid on rangelt sirge seljaga, astuvad esile ükshaaval, majesteetlikult ja mornilt, ega sõelu või lendle. Ka kitarrist saab siin muusikas midagi kammerlikku.

Ning Antony vokaal – ning Antony kohalolek – on hologramm, mis iga instrumendi liigutuse peale võbelema lööb ja enam endist kuju tagasi ei võta.

Kõige parem – ja võimalik, et ainus täpne – näide sellest on (juba täispikale plaadile eelnenud EP-lgi ilmunud) lugu “Another World”. Täiuslik showstopper. Ma usun, et selle laulu mängides ei ole võimalik mitte tarduda. Ta jäätab ruumi sinu ümber. Antony väriseb, et “I’m gonna miss the snow”, ning olgugi, et ta hääl ja olek ei ole siin albumi kõige haavatavamas konditsioonis – sa tunned ka põlvini lumes olles igatsust lume järele.

Aga siiski. Proovige teatud seltskonnas öelda, et kogu Antony & The Johnsons on üks kaastundlikkuse köisi tõmbav artist, kes on unustanud ennast laulma Culture Clubi pophitti “Do You Really Want To Hurt Me”, ja vaadake, kaugele jõuate joosta, enne kui teid lumepallideks maskeeritud kividega vigaseks loobitakse. Hea küll, Antony improviseerib nimetatud laulu teemadel, võib-olla ka Alison Moyet’ ainetel, ning püüab seda kõike viia popmuusikast nii-nii-nii kaugele kui võimalik.

“The Crying Light” on ülima hoolikusega vormitud kunstiteos. Mis heliseb ja kumab ka siis, kui plaat niisama laual või riiulis vedeleb. Läbimõeldud, aga õrn ning kallihinnalisena tunduv, nii et seda plaadikest ei soovi, jumala eest, maha pillata, selle ümbrist kortsutada või karpi ära kriipida, isegi tehasest tulnud plaadi lõhn peaks siia igaveseks külge jääma, sest tundub teose täiuslikuks tegeva osana.

8

Anna minna

Antony & The Johnsonsi Eesti Vabariigile lähim kontsert toimub 21. märtsil Soomes – Helsinki Kulttuuritalos.

Antony & The Johnsonsi kodulehekülje (http://www.antonyandthejohnsons.com /) väitel koristas YouTube oma keskkonnast ära uue plaadi laulule “Epilepsy is Dancing” tehtud video. Antony sõprade Wachowski Brothersi (Hollywoodi režissöörid ja produtsendid, filmitriloogia “Matrix” autorid) juhtimisel valminud video olevat nii perekeskse paiga tarvis sündsusetu. Kui sa videot youtube’ist ei taba, siis proovi siit pitchfork.tv/videos/antony-the-johnsons-epilepsy-is-dancing .