“Afgaanide vang”

Kirjastuskeskus, 2008. 138 lk.


See on ju a priori põnev! Autor meenutab enda seiklusi Teise maailmasõja ajal, mil ta 18aastase noorukina sõjakeerise eest põgenedes Kesk-Aasiasse sattus. Eesmärk oli jõuda Indiasse, et liituda briti vägedega, kuid Afganistanis nabiti üle jõe riiki ujunud eestlane kinni ja algas karm-kirev ringkäik mööda kohalikke vanglaid, aguleid, mäekurusid. Kõik on muidugi ehe ja lugeja silme ette tõuseb kadunud aegade lopsakus pluss filmilikud seiklused, ent veidi hakkab häirima autori stiil.


Enamasti küll mõnus ja muhe, kipub Eert vahel paaniliselt kildu rebima ja juhtunule tagantjärele tarkusega hinnanguid andma, seejuures loobumata oma eelarvamustest ja isegi ülbusest, mis kohalikke kombeid puudutab. Võib-olla oleks teos mulle rohkem meeldinud, kui ma poleks just enne lugenud briti ajaloolase Rory Stewarti empaatilist ja põhjalikku reisikirja “Places in Between” sellest, kuidas ta 2001. aastal jalgsi läbi Afganistani rändab. Stewart tsiteerib 17. sajandist pärineva Mughali dünastia rajaja Baburi Afganistani päevikuid, ja võrdleb neid oma kogetuga. Ütleme nii, et Stewarti teos on mõeldud edasijõudnutele, Eerti oma aga keskmisele koolieale.