“Afgaanide vang”
Kirjastuskeskus, 2008. 138
lk.
See on ju a priori põnev! Autor meenutab enda seiklusi
Teise maailmasõja ajal, mil ta 18aastase noorukina sõjakeerise
eest põgenedes Kesk-Aasiasse sattus. Eesmärk oli jõuda
Indiasse, et liituda briti vägedega, kuid Afganistanis nabiti üle
jõe riiki ujunud eestlane kinni ja algas karm-kirev ringkäik
mööda kohalikke vanglaid, aguleid, mäekurusid. Kõik on
muidugi ehe ja lugeja silme ette tõuseb kadunud aegade lopsakus pluss
filmilikud seiklused, ent veidi hakkab häirima autori stiil.
Enamasti küll mõnus ja muhe, kipub Eert vahel paaniliselt kildu
rebima ja juhtunule tagantjärele tarkusega hinnanguid andma, seejuures
loobumata oma eelarvamustest ja isegi ülbusest, mis kohalikke kombeid
puudutab. Võib-olla oleks teos mulle rohkem meeldinud, kui ma poleks
just enne lugenud briti ajaloolase Rory Stewarti empaatilist ja
põhjalikku reisikirja “Places in Between” sellest, kuidas ta
2001. aastal jalgsi läbi Afganistani rändab. Stewart tsiteerib 17.
sajandist pärineva Mughali dünastia rajaja Baburi Afganistani
päevikuid, ja võrdleb neid oma kogetuga. Ütleme nii, et
Stewarti teos on mõeldud edasijõudnutele, Eerti oma aga
keskmisele koolieale.